Kuidas suvi tagasi tuli ja kuidas ma tulekahju korraldasin

Jah, pealkiri ütles juba kõik ära. Esmaspäevast alates on ilmad juba väga soojad jälle, 26 kraadi janii. Esimese ropsuga läksin kampsuniga õue ja oii kui halb mõte see oli, nii meeletult palav hakkas ja pudel vett juba kulus ära väikse jalutuskäiguga, ei tea mis siin suvel veel saama hakkab, sest praegu on siis tegelikult ju talv.. Soojade ilmadega on see tore, et ilusad autod ilmuvad välja. Teisipäeval beebiga jalutades sõitis must korraga mööda 10 või veel rohkem ilma katuseta porchet ja oi mis hääled ja oi mis autod. Minu arust nii maheeeeeee, soe ilm ja ilma katuseta autod ja palmid ja sinine taevas.. oleks vaid ise seal autos sees, siis oleks kõik perf :D

Teisipäeval panin siis beebi magama, teevesi keema ja oma tuppa koolitööd tegema. Vesi hakkab tavaliselt vilisema ja kuulen kui valmis saab. Vesi polnud veel vilisema hakanud, aga tundsin mingit imelikku lõhna, mida poleks tohtinud tunda, kõndisin siis kööki ja appi, kõik oli musta tossu täis, reaalselt raske oli midagi näha ja mis kõige hullem, suured leegid oli igalpool pliidi ümbruses ja mööda seina. Mul hakkas süda nii kiirelt peksma sees ja käed värisema, paariks sekundiks tardusin täiesti koha peale ja mõtlesin, et mis ma nüüd teen. Järgmine hetk avastasin ennast juba pliidile vett loopimas, leek oli nii suur et lihtsalt loopisin ja loopisin ja loopisin. Kui leegi sain ära kustutatud, hakkas järgmine jooks pihta ehk kõik suitsuandurid lahti ühendada, sest need undasid nii kõvasti, et paar kvartalit kindlasti kuulsid, et kellelgi jobul tulekahju. Tänu sellele kisale ärkas ka beebi üles ja hakkas röökima, sest üks oli tema toas, ma ise oleks ka vast röökima hakanud kui mind oleks unepealt suitsuandur üles äratanud. Suitsuandurid maha rahustatud, avasin kõik uksed ja aknad mis leidsin majas, sest toss oli meeletu ja see hais.. Krabasin ruttu beebi ära ta toast ja värske õhu kätte. Rahunesin siis maha lõpuks ja hakkasin seina pesema, mis oli enne valge ja nüüd süsimust. Mingi asi oli siis ilmselt leivakasti ülevalt alla pliidi peale kukkunud ja põlema läinud, mina seda kahjuks ei tuvastanud, sest selleks ajaks kui ma leegid ära kustutasin, oli see täiesti must sulanud plönn, pereema ütles, et see oli pereisa lunchbag. Pereisa ütles telefonis emale "Say thanks to Jane, i hated this bag anyway!" nalja kah. Õnneks õnneks oli see siis nii õnnelik õnnetus, et ainult see luncbag ja üks lauamatt läksid ära viskamisele, raadio juhtmed põlesid läbi ja leivakast tuleb ka uus osta. Pereema ütles lohutuseks, et "As long as the house didn't burn down, and you and baby are ok - it's all good!" Aga no tunne on ikka nii halb.. ja ma ei saa aru kelle ma välja olen vihastanud, et nüüd niimoodi halba juhtub kogu aeg, keegi paneb proovile vist et palju ma kannatan..