Otsustasin lõpuks ka blogi pidama hakata. Olen siis 19 aastane tüdruk Tartust ja plaanin peale suve minna USA-sse Au pairiks. Ilmselt paljud teavad, kes on Au pair, aga palju kindlasti mitte, ma siis seletan kiirelt lahti.
Au pair on siis teisisõnu lapsehoidja, kes elab terve aasta(saab ka pikendada) pere juures nagu oma pereliige ning aitab lapsi hoida. Üldjuhul on tal oma tuba ja saab kasutada ka pere autot või on tal eraldi auto. Peab siis hoidma lapsi, olenevalt siis vanusest kas terve päev nendega tegelema või siis neid kooli/lasteaeda vedama, aitama koduseid ülesandeid teha ning ka sisustama nende aega kodus olles. Au pairi ülesandeks on ka kodutöödega abistamine, nt söögitegemine. Nädalavahetused on üldjuhul vabad ning iga nädala lõpp saab ka palka. Elamine on muidugi tasuta, oledki nagu pereliige. Kui oled 12 kuud ära olnud, siis 13nes kuu on USAs reisimiseks, aga kui on võimalus, siis saab ka selle 12 kuu jooksul reisida, kõik oleneb siis perest ja graafikust. Inimene, kes tahab saada Au pairiks, peab olema vähemalt 18 aastat vana ning omama autojuhi lube. Peab siis täitma ankeete ja skännima igast pahna sisse, et lõpukslõpuks saaks end nö töökuulutusena peredele nähtavaks teha. Kui pere on huvitatud, kirjutavad nad Sulle ning lepitakse nt telefoni kõne või skype kõne kokku ning kui üksteisele meelditakse siis toimub match ja ongi olemas. Siis võib hakata ajama viisa asju ja juba valida lennukuupäev. Hetkel rohkem ei oska juurde lisada, keda huvitab, see võib ju uurida.
Programm, millega plaanin lapsehoidjaks minna on http://www.aupairinamerica.pri.ee/ kui kellelgi on huvi, siis kindlasti soovitan. Hetkel maksab programm siis 395$ + viisa tasu. Tasuma peab programmi eest siis, kui minek on juba kindel, sellessuhtes on normaalne. Minu agent Ketlin Jundas oli terve aeg väga abivalmis ning lahke ja oli igati toeks.
Olgu, ma nüüd alustan siis algusest. Paar aastat tagasi, kui käisin veel põhikoolis, rääkis mul vend, et üks tema sõbranna läks Inglismaale lapsehoidjaks, kohe tekkis selle vastu huvi, et hea võimalus ju ilma näha ja mujal riigis elada. Tol ajal olin veel ilmselgelt liiga noor ja heitsin siis mõtte kõrvale. Nüüd, mitu-mitu aastat hiljem, pool aastat enne gümnaasiumi lõpetamist, tuli jälle see mõte pähe, sest no miks mitte? Niikuinii ma ei tea, mida peale gümni edasi teha ja see oleks suurepärane võimalus võtta aasta vabaks, elada teises kultuuris võõraste inimeste keskel, teenida omale taskuraha ja lihtsalt nautida elu.
Jaanuaris, kui pidi valima eksameid, mõtlesin et noo nüüd on siis õige aeg käes. Kirjutasin Ketlinile ja sain positiivse vastuse, ütles et märtsi lõpus või aprilli alguses võiks hakata juba paberitega tegelema. Nii tegimegi. Märtsi lõpus vaikselt hakkasin ankeeti täitma, kirjutasin Host familyle kirja, laadisin pilte üles, Aprilli algul käisin Ketliniga intervjuul, mis koosnes 260st inglise keelsest küsimusest ning intervjuust minu huvide ja ootuste kohta, Aprilli lõpul sain lõpuks autojuhi load kätte jessjess!, tegelesin soovituskirjadega, kokku sain neid 3, käisin uut passi ja id-kaarti tegemas, mis üllataval kombel said ühe päevaga valmis :O, skännisin, skännisin, ja veelkord skännisin, tegelt pole midagi hullu, kui kiiret ei ole, siis suht lebo ots. Mõned asjad veel teha ja siis võin end peredele näitamiseks saata. TO DO listis tegelikult veel 6 asja, mis tarvis teha, võin need ka siis postitada.
TO DO LIST:
-passikoopia
-perearsti juurde minna ja 4 lehte täita/skännida
-crimal check ehk pean politseisse minema kartistusregistri väljavõtet taotlema
-lõputunnistuse koopia
-lastega pilt
-VIDEO!
Aga olgu, sai vist kõik. Kui asjad kaugemale edenenud, siis varsti kirjutan täpsemalt.
