Sunday, April 5, 2015

Kallid musipallid!
Ma elan nüüd mingit aega Inglismaal ja pean uut blogi kui kedagi peaks huvitama :) Saatke mulle oma meili aadressid, kes lugeda tahavad!


Jane
xoxo

Tuesday, December 23, 2014

How do you know what is a dream if you never accomplished one. How do you know what is an adventure if you never took part in one. How do you know what is anguish if you never said goodbye to your family and friends with your eyes full of tears. How do you know what is being desperate, if you never arrived in a place alone and could not understand a word of what everyone else was saying. How do you know what is diversity if you never lived under the same roof with people from all over the world? How do you know what is tolerance, if you never had to get used to something different even if you didn’t like it. How do you know what is autonomy, if you never had the chance to decide something by yourself? How do you know what it means to grow up, if you never stopped being a child to start a new course? How do you know what is to be helpless, if you never wanted to hug someone and had a computer screen to prevent you from doing it. How do you know what is distance, if you never, looking at a map, said “I am so far away”. How do you know what is a language, if you never had to learn one to make friends. How do you know what is patriotism, if you never shouted “I love my country” holding a flag in your hands. How do you know what is the true reality, if you never had the chance to see a lot of them to make one. How do you know what is an opportunity, if you never caught one. How do you know what is pride, if you never experienced it for yourself at realizing how much you have accomplished. How do you know what is to seize the day, if you never saw the time running so fast. How do you know what is a friend, if the circumstances never showed you the true ones. How do you know what is a family, if you never had one that supported you unconditionally. How do you know what are borders, if you never crossed yours, to see what there was on the other side. How do you know what is imagination, if you never thought about the moment when you would go back home. How do you know the world, if you have never been living abroud?




Kui oled elanud kahes kohas, mida armastad südamest, siis vist ei saagi enam kunagi ennast 100% õnnelikuna tunda.. Ma igatsen Californiat iga päevaga üha rohkem ja rohkem. Ma igatsen nii väga oma elu seal ja seda, kui õnnelik ma seal olin.. Samas olen ka väga õnnelik, et saan sel aastal jõulud oma perega veeta! 
 
Eelmise aasta jõule meenutades.. seal tegelikult nagu polnudki mul jõule. Polnud lund, oli 20 kraadi sooja, ei saanud jõulutoite, ei kaunistanud kuuske, ei olnud oma pere ega lähedasi. AGA kõike head ei saagi korraga ja see-eest sain olla imelises kliimas, päike paitas mind iga päev juba hommikul vara jalutama minnes.. Ma igatsen PALME. Ja ookeanit. Ja PÄIKEST. Seda kuuma California päikest igatsengi kõige rohkem. Ükspäev avastasin end mõttelt, et miks ma nii kurb siin olen!? Õue vaadates seda halli sombust mitte-midagi ütlevat ilma nähes sain oma küsimusele vastuse. Tahaks kasvõi korraks tagasi minna..

Teistele ilusaid ja rahulikke jõule! Hoidke üksteist ja olge tänulikud selle üle, mis teil on, sest teil on palju, mille üle tänulik olla :) 








Thursday, November 20, 2014

4 kuud Eestis

Pole juba tõsiselt ammu siia kirjutama sattunud ja otsustasin lõpuks, et enam ei lükka seda edasi. Tean, et on inimesi, kes endiselt ootavad, millal siia midagi uut tuleb, nende kurvastuseks pole siia juba pea 3 kuud mitte ühtegi sissekannet tulnud. Põhjuseid, miks ma siia kirjutanud pole, on mitmeid. Näiteks see, et ma pole teadlikult tahtnud mõelda Ameerika peale, sest no teatavasti alati tagant järgi mõeldes tundub kõik palju parem ja kõik halb juba unustatud. Pole tahtnud, et mu mõtted rändaksid sinna "mis oleks kui..". Samuti oli mul ka väga kiire ning stressirohke aeg. Tegelikult see stressirohke aeg jäi septembri algusesse ja nüüd juba kõik paika loksunud, aga siiski. Õnneks suutsin ma suve lõpus end paar korda kätte võtta ja siia natukene kirjutada, niiet kõik mu mõtted ja tegemised ei olegi nö. kaotsi läinud selle pika ajaga, mil siia postitanud pole. Uskumatu mõelda, et olengi juba 4 kuud Eestis tagasi olnud.


Paar esimest päeva Eestis veetsin oma maakodus, kus sai end korralikult välja magatud. Teised ju rügasid tööd sel ajal, kui minul jalad Miamis liivas ja helesinises kristalses vees olid, niisiis "suurlinna beib" pidi tagantjärgi natukene ka tööd tegema :D Muidugi tegin kõiki neid asju ka, mida nii väga igatsenud olin, näiteks õppisin jälle manuaal käigukastiga sõitma, alguses olin ikka väga segaduses ja suretasin mitu korda auto välja, sest ei osanud siduriga kohe üldse midagi peale hakata, aga no see oskus on nagu jalgrattasõit, kui oskad, siis enam ei unusta ka, vajab lihtsalt harjumist. Kohe sain kodus ka kartulisalatit, grillliha, tavalist kodust toitu, mida igatsesin niinii väga. Üks asi, mida ma ei mäletanud, oli see, et meil Eestis on ju parmud ning sääsed. Oi kuidas ma võitlesin nendega ja oma närve raiskasin nende peale.. Californias õnneks polnud üldse selliseid elukaid.

Eestisse tulles tuli ju muidugi California kuumus minuga kaasa. Kõik muidugi mõtlesid, et mina ju harjunud kuumaga, aga cammooon mis asi see kuumus siin Eestimaal on :D ma ei suutnud higistamist ja samaaegselt ka vingumist lõpetada. Kui USAs oli pea 40-kraadises kuumuses mõnna väljas päevitada ja suvitada, siis siin 30-kraadises kuumuses hakkasin juba surema. Õhuniiskus on lihtsalt nii totaalselt erinev kui erinev üldse olla saab. Californias on ju nii kuiv õhk, et seal ma ei higistanud selliste ilmadega mitte kui üldse ja Eestisse tulles olin reaalselt nagu mingi paks higistav vanamees. Eestis ei ole ju ka konditsioneer eriti populaarne, mida just USA kohta öelda ei saa, kus on see igas poes, igas majas, igas autos, lihtsalt igas kohas, mis asub päikese eest varjus. Õnneks issi ostis väikese konditsioneeri ja nii ma siis vedelesin päevad läbi diivanil, tahvelarvuti ühes käes, pult teises käes ja konditsioneer näkku puhumas. Teised vaatasid mind muidugi imelikult, et nii hull see ju ka pole, aga minu jaoks oli.. ikka väga hull oli.

Tartus käies sain päris mitu šokki, esiteks, kus Vana Kaubamaja on? :D Ma teadsin muidugi, et seda lammutati jne, sest terve internet oli seda täis, aga Tartusse minnes polnud see enam niimoodi meeleski ja oma silmaga seda näha oli ikka päris šokeeriv, lihtsalt tühi kole plats keset Tartu kesklinna. Märkasin ka paari uut ehitist, lihtsalt niimoodi 8 kuuga kiirelt valminud, hehh. Märkasin ka seda, et siin ju valgusfoorid vilguvad, USAs lihtsalt põlesid ning jalakäijate foorid on siin nii naljakalt väikesed, USAs olid need vähemalt poole suuremad. Esimese asjana käisime loomulikult Siriuses viineripraadi söömas, mida ma USAs meeletult igatsesin ja alati suu tilkus vaid sellest mõttest. Toidupoodi minnes oli samuti väga harjumatu ja imelik, poemüüjad ei rääkinud sinuga.. hea kui üldse otsagi vaatasid, tere pead muidugi enne ütlema, kui vedas, öeldi vastu, kilekoti pead ise võtma ja üldse kuidagi väga külm ja ebameeldiv teenindus :( samuti ei osanud ma oma pangakaarti kasutada, tavaliselt ju pannakse see sinna masinasse, aga mina jobukakk ju oma USA krediitkaardiga harjunud lihtsalt läbi tõmbama ja ongi olemas, tõmbasin siis mitu korda ja no see müüja vaatas mind ikka väga kurjalt, nagu oleksin kuu pealt kukkunud, lõpuks siis ütles, et ma pean selle kaardi sinna masinasse panema, siis naersin ise ka enda üle, et kuidas ma seda ei mäletanud enam? Käisime siis kinos "Million ways to die in the west" vaatamas, mida ma olin juba USAs näinud, aga kuna mulle meeldis ja Rando tahtis ka näha, siis polnud mul midagi selle vastu, et uuesti vaadata, arvestades ka seda, kui odavad siin piletihinnad on kinos. USAs oli ju kõige odavam pilet 12$.. Kinos oli muidugi jällegi meeletult imelik, tõlge häiris väga ja kohati oli väga valesti tõlgitud, pigem lihtsalt kuulasin ja eirasin seda tõlget. Inimesed olid ka nii hiirvaiksed alguses reklaamide ajal, mina muidugi pläkutasin ja lollitasin nagu ikka kinos harjunud ja no sain neid kurje eestlaslikke pilke ka. Nende päevade jooksul kohtasin ka mõnda sõpra keda polnud ammu näinud ning käisime ka Rando maal pidutsemas, mis oli väga mõnus ja chill aja maha võtmine. Järgmisel nädalal käisime uuesti Randoga Tartus kinos, seekord vaatasime "Cheff", millest ma midagi ei teadnud ja oh imet, täitsa tore film oli. Rando kinkis mulle täiesti lambist roose ka, nii armas üllatus oli :) Love getting flowers for no reason :)
Nädala lõpus oli mul kodus väike pidu, aga kuna nii paljud tulla ei saanud mingitel põhjustel, siis ma lõpuks ei olnud eriti excited sellest üritusest. Päev otsa vaaritasin ja möllasin, tegime veidi tööd ning siis olin autojuht kuttidele ja minu esimene ujumine Peipsis sai samuti tehtud, nii soe oli ja nii imelik samas, laineid ei olnud mis sind pikali maha lööks haha ja polnud ka soolane nagu ma juba harjunud olin. Muidugi mängisime ka igas võimalikus kohas võrkpalli, aga kui pall lõpuks vastu teiste autosid rohkem põrkus kui vastu oma käsi, siis saime aru, et on aeg lahkuda. Õhtul tegime veel sauna ja grilli ja oli selline tore mõnus õhtuke, hea oli sõpru näha.


Esimesed nädalad olid tegelikult väga tüütud ja üritasin võimalikult vähe kodust väljas käia. Tüütu oli igale ühele rääkida, kus käisin, mida tegin, miks ära tulin jne.. Kõik oli lihtsalt veel nii värske, et ma ei olnud eriti rõõmus muudkui kõige meelde tuletamisest. Ja kes ei väsiks ära muudkui ühe ja sama jutu kordamisest, mina igaljuhul väsisin. Ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis.


Vist olen seda juba kirjutanud ka, aga Eestis algul oli meeletult raske kogu aeg eesti keeles rääkida. Pooled laused oleksin tahtnud inglise keeles öelda. Väga palju kokutasin ja jäin poole lause peal mõtlema, et mida nüüd öelda ja kuidas pöörata-käänata. Nüüd 4 kuud hiljem naljakas mõelda.

Täheldasin ka seda, et ma oleks nagu teine inimene siin Eestis. USAs olin kogu aeg nii rõõmus ja õnnelik ja jutukas ja särav jne, aga siin keegi nagu kustutaks mu sära, ma ei tunne ennast siin hästi, mu enesekindlus ja enesehinnang langesid juba esimestel päevadel kolinaga. Ma tundsin ennast Ameerikas nii hästi, nii vabana, täis tahet, alati viitsisin igale poole minna, olin alati see, kes tegi plaane, olin alati nagu seltskonna täht, kellel jätkus kõigi jaoks aega ning iga teema kohta jutte. Ja siin olen kõike vastupidist. Inimesed on nii õelad ja parastavad. Mult küsiti, et noh läks täiega sitasti või? No mis asja? Mis asi mul sitasti läks? See, et ma sain pea 9 kuud välismaal elada, ihuüksi võõras keskkonnas, võõraste inimeste keskel, rääkida iga päev teises keeles, suhelda uute huvitavate inimestega, näha maailma, saada välisriigist sõpru, kesllega suhtlen siiamaani.. Kas seda nimetatakse sitasti minekuks?

Eestis oldud aja jooksul kolisin näiteks Tallinnasse, mis on minu jaoks väga suur muutus olnud, aga mulle meeldib see suure-linna-elu. Samuti käisime just õega ka One Republicu kontserdil, kus käisin ka USAs, aga seal olime ju lavast väga väga kaugel, et ei näinudki midagi. Eestis õnneks saime fännipiletid ning varakult kohale minnes saime ka täiesti lava ette teise ritta, vot see oli küll parim kontsert, kus ma elus käinud olen. Üli rahul, et otsustasin ikkagi ka teist korda neid vaatama minna. USA kontserdile tegi see ikka silmad ette kui aus olla :) Samuti tundus, et One Republicu poistele Eesti meeldis ja tahavad ka tagasi tulla, kindlasti lähen ka tulevikus nende kontserdile! 


Olen kahe käe ja jalaga kõigi poolt, kes tahavad minna välismaale, kas siis õppima või tööle. Uskuge mind, see on parim aeg teie elus ja te ei unusta seda kunagi. Seda ei anna võrrelda mitte millegagi mida te Eestis kogete ja samuti ei saa keegi teilt teie imelisi kogemusi ära võtta. Need, kes ütlevad, et välismaal viibimine on mõttetu, ei tea millest nad räägivad, ilmselt on ka liiga arad, et midagi sellist omal käel ette võtta.

Tänan kõiki, kes mulle minu teekonnal kaasa elasid ja minusse usku ei kaotanud. Kindlasti ei jää see minu viimaseks selliseks kogemuseks. Ilmselt juba varsti saab minust veel kuulda. Olen siiralt õnnelik, et selle teekonna ette võtsin ja käsi südamel võin öelda, et ma ei kahetse mitte kui üht hetke oma kogemusest!

Tegime õega vanematele pulma-aastapäevaks üllatuse

Saturday, August 23, 2014

Teekond kodumaale

Lõpuks sain aega, et siia jälle kirjutama tulla. Tahaks ikka kõike, mis on USAga seotud, teiega jagada.
Reedel(11. juuli) tellisin tegelikult omale Shuttle järgi(buss, mis sõidutab inimesi lennujaama teatud summa eest), aga kuna Shuttle'il polnud mõttet ainult minu pärast sinna piirkonda tulla, siis see firma tellis mulle takso järgi. Kusjuures oligi palju mõnusam üksi taksoga sõita, poole tähtsam tunne oli kohe :D Arve läks küll üle selle, mis ma Shuttle eest maksin, aga see polnud enam minu mure. Lennujaama jõudes oli mul 3 kohvrit ja käsipagas, mis oli üli annoying. Kuna mul polnud lahtiseid dollareid, siis ei saanud ka omale seda käru laenutada. Samas pärast avastasin, et see oleks niivõinaa suhteliselt mõttetu olnud, sest sisse minnes kohe oligi pagasi ära andmine. Natuke raske oli küll kolme kohvriga liigelda, aga sain hakkama. Minu ÕNNEKS ei pidanud ma ühegi kohvri eest lisatasu maksma, kas oleks saanud veel paremini minna!??!? Vist mitte, midagigi head selles päevas. Tavaliselt need summad on ju nii jõhkrad, algavad kuskil 100$. Kätte jäid mul siiski väike käsipagas ning seljakott. See väike kohver aga oli eelmisel lennul kannatada saanud ning see, millest varem kinni hoidsid ja järel vedasid, oli katki.. Niisiis küürutasin terve aeg ja vedasin ühest teisest sangast teda, muidugi käis kohver vastu jalgu ja mingi kruvi tõmbas mul jalad nii veriseks, kõigi nende kolme päeva jooksul, lõpuks olin juba nii vihane, et oleks tahtnud valust karjuda.. Enne lennukile minekut ostsin veel vanavanematele USA šokolaade suveniiriks. Saime lennule 20 minutit hiljem, kui algselt kirjas oli, aga polnud hullu. Lend ise kestis 12,5h ja kuna ma istusin akna all, siis ma reaalselt terve see aeg lihtsalt istusin, ei tahtnud teisi üles ka äratada, et vetsu minna või niisama sirutada jalgu. Vaatasin ära 3 filmi- "The Sitter", mis oli väga hea film kusjuures, Jonah Hill peaosas!!!!, "Horrible bosses", mida ma tegelikult olen juba näinud, aga kuna kinno tuleb varsti ka teine osa, siis tahtsin enne seda uuesti vaadata ning kolmandaks oli "Just like heaven", mis oli armas ja mõnus armastusfilm, mulle meeldis. Öösel oli terve lennuk hiirvaikne ja ma olin vist ainuke, kes üleval oli ja sõbakestki ei maganud, kuulasin hoopis muusikat ja mõtlesin omi mõtteid. Niinii ebamugav ja kitsas on lennukites, et ei kujuta ettegi, kuidas seal üldse magada saab.. Hommikul vara hakkas ka beebi nutma, siis ärkasid juba enamus õnneks üles ning peagi sai juba ka hommikusööki. Muide söögist rääkides, siis Turkish Airline'il on mega mega teenendus, süüa sain 3x ja juua pea iga tunni aja tagant, ööseks anti ka veepudelid, mis oli nii hea, sest mul kurk meeletult kuivas, sest lennukis see õhk muutus aina kuivemaks ja vahepeal oligi reaalselt selline tunne, et kuivan kokku. Sööke ma enam hästi ei mäleta, aga väga mitmekesised söögid olid, sai pastat kanaga, kartulit omletiga, mozzarella tomati salatit, imehäid magustoite jne.. Alguses anti lausa menüü, millest sai siis sööki valida. Ööseks muide anti ka armas pakike, kus sees olid kõrvatropid, pikad soojad sokid, väike hambahari ja pasta, silmaklapid ning huulepalsam.

Türki Istanbuli lennujaama jõudes oli kohalik aeg juba laupäeva õhtul kell 6 kui ma ei eksi, ehk ma olin juba Eestiga samas ajatsoonis, see oli nii lahe tunne. Terve see aeg muudkui ärevustunne kasvas ja kurbust ei tundnudki, võib-olla just sellepärast, et mul ei olnudki ju enam oma kodu USAs, mida nii väga igatseda. Inimesi muidugi igatsesin ja nii südantlõhestav oli nendest kaugemale lennata, AGA ma lendasin oma inimestele ju lähemale ja see kaalus kõik üle!! Kuna mul oli 17h aega järgmise lennuni, siis pool ööd istusin Starbucksis, kus lõpuks sain ka netti ja inimestele teatada, et ma olen elus ja terve. Tellisin omale viimase joogi Starbucksist ning ostsin endale ka väikse meene mälestuseks. Müüjad kutid oli naljakad, kogu aeg käisid küsimas, et kas mul on kõik hästi, kaua ma veel ootama pean ja et ma jumala eest hoiaksin ennast, sest siin terve lennujaam mingeid haigeid türgi mehi täis, kes võivad sellisele ilusale tüdrukule liiga teha. Väga armas oli see nende minu eest hoolitsemine ja semutsemine ning õnneks suutsin ennast ka kaitsta, kuigi mingitest türgi meeste kampadest mööda kõndides võttis ikka päris jahedaks küll, kõik muidugi vahtisid ka niimoodi, et ma ikka aru saaksin, et nad vahivad ja no muidugi oli vaja vilistada ka, sest muidu ma ju ei saanud aru. Imelikud inimesed. Kuskil 4 öösel läksin toaletti ja tegin end veidike korda, pesin hambaid jne, tundsin end kohe rohkem inimese moodi. Kell 5 leidsin koha, kus inimesed magasid pinkidel, läksin ühinesin nendega. Kuna ma olin kaval ja lennukist teki kaasa võtsin, siis ei hakanud isegi külm ja lausa tund aega sain magada. Kuskil 7 ajal sain turvakontrolli ära teha ning läksin sööma, käisin Burger Kingis, mis oli muidugi aga meeletult kallis, aga peaasi, et süüa sain lõpuks. Müüja oli seal väga veidralt ebameeldiv, kuna tal oli tugev aksent, siis keegi ei saanud aru, mis ta ütles ja kui keegi palus tal korrata, siis ta läks närvi ja hakkas nähvama.. vot siis sain aru, et TERE EUROOPA, ma polegi enam USAs, kus on parim teenendus üldse.. Kuna lennuni oli veel 4h aega, siis lõin niisama aega surnuks, kuigi selle kohvriga oli jälle nii jama liikuda, aga siiski sain hakkama. Ostsin omale M.A.Cist veel viimased asjad ning kodustele ka suveniire. Jäin siis ootama, millal tuleb lennuaeg ja koht tabloodele ja siis kohtasingi esimest eestlast, nägin, et maru tuttav pass ja oligi Estonia, päris mõnusad liblikad tulid kõhtu, selline kirjeldamatu tunne, aga järgmine hetk kui nägin mingit vingus nägu ja üleolevat pilku, siis see tunne juba kadus.. Minu lend Eesti poole kestis kuskil 4,5h, koos siis vahepeatumisega Leedus, naljatasin, et nagu bussiga sõidaks :D Leedust startides jäin aga ühtäkki magama ning ärkasin täpselt siis üles, kui olime Eestimaa pinnale jõudnud, vot see tunne oli kirjeldamatu, selline ärevus oli sees ja naeratus ei tahtnud näolt kaduda. Päris lahe oli ka see, et täpselt Eestimaa piirile jõudes võeti lennukilt nö käik välja ja läksime vaba hooga, aina madalamale. Tallinn oli kõrgelt meeletult kaunis ja see mere äär tundus nagu paradiisis, nii helesinine ning kaunis.
Lennukist maha astudes teretasid inimesed mind, aga ma ei osanud midagi vastu öelda.. hakkasin nagu midagi ütlema, aga ei osanud, sõnad ei tulnud suust välja, nii imelik. Kohvrid leidsin kenasti üles, üks mu kohvritest tuli lausa kolmandada, teist pidin natukene kauem ootama. Minu rõõmuks olid seal ka kärud olemas ja need olid lausa tasuta, ei suutnud uskuda oma silmi.. Tammusin siis väljapääsu poole ja nägin, et keegi seisab seal piirde ees, õhupall käes, ei teinud nagu väljagi, nii tume kujutis oli, kuna oli täpselt vastu päikest ja eks ma olin suht unesegane ka. Järgmine hetk küsib see inimene, et Mis juhtus???? Siis alles sain aru, et see on mu enda ema :D Tema muidugi juba ehmatas ära, et minul midagi juhtunud, et nii tõsise näoga tulin ja temast väljagi ei teinud, haha. Issi ja Rando olid ka kohal muidugi :) Õues katsusid mu jalad esimest korda jälle Eestimaa pinda. Tegime paar klõpsu ja teekond koju võis alata. Tee peal tegime väikse söögipausi, sain kartulisalatit!!!!!!! ja pitsat, nii hea! Kuigi ega ma süüa küll eriti palju ei suutnud, eks keha oli vähe segaduses veel, jetlag jne. Sõiduteed olid kuidagi nii naljakalt väiksed, nii harjumatu, aga õhk ja loodus olid mõnusad, olin juba unustanud kui kaunis on Eestimaa. Koju Peipsi äärde jõudes käisin esimese asjana pesemas ning siis mu isa käis tõi mu õe koju, tema muidugi ei teadnud, et ma kodus olen, keegi ei teadnud. Istusin siis elutuppa maha, kus oli suur uus diivan, Rando istus siis ühel äärel ning filmis kaameraga ja ma teisel äärel, peitsin end ajalehe taha. Õde siis astus tuppa ja pistis karjuma ja tormas mind kallistama, endal pisarad jooksid, poleks vist osanud paremat vastuvõttu tahtagi.. Super tunne.
Hiljem tulid ka vanavanemad külla. Ema oli neile helistanud ja sokkinud, et nemad siin majas juba 15 aastat elanud ja tahavad natuke tähistada. Kui vanaema tuppa astus ja Randot nägi, hakkas Rando poole kõndima, et noh väimeespoiss, mis sina siin teed? Ja järgmine hetk kui ma Rando tagant oma pea välja pistsin, siis hakkas vanaema ka juba töinama ja kallistas mu sõna otseses mõttes pooleks. Teine vanaema sattus väga segadusse :D Vanaisad olid muidugi tuimemad, aga no mis seal ikka oodata :D Istusime ja sõime siis head Eesti sööki ja sain oma lugusid kõigile jutustada. Emme ütles, et kuulas mind ja et mul mingi aksent juba küljes, hääldan sõnu kuidagi teistmoodi ja sõnalõppe kuidagi venitan vms, ise ma muidugi aru ei saanud sellest, aga rääkida oli küll meeletult raske, nii hullult jäin toppama ja pidin mõtlema, kuidas midagi öelda, täpselt nagu alguses USAs haha. Õhtu lõpetuseks vaatasime issi ja Randoga jalgpalli MMi finaali, mille Saksamaa võitis!!!!! Vot siis tuli juba esimene kurbusehetk peale, oleks niiväga tahtnud seda koos oma saksa tüdrukutega vaadata..

Hüvasti mu teine kodu!


Ülisuper päikeseloojang oli, aga selle ajaga, kui ma oma kaamerat kotist välja urgitsesin, kukkus päike juba pilve taha :(









Menüüd

Isegi Istanbul-Tallinn lennul sai süüa

Sellisest räigest pilvest sõitsime läbi, siis ei näinud vapsee midagi enam aknast välja vaadates


Nii natukene veel jäänud!


Issi tegi pilti kui maandusin :D




Õnnelik laps nägi vanemaid üle 8 kuu




Kõike head ja paremat veeti kohe ette


Kohtasin ka oma uut kutsut, keda olin vaid pildi pealt näinud ja kes polegi enam nii väike


Lauake kattis ennast vaikselt


Saatsin Saksa tüdrukutele ikka pildi ka kuidas ma mõttes nendega olen ja tähistan :) Deutschland über alles!

Sunday, August 17, 2014

Viimane nädal USAs

Laupäeval, peale 4th July tahtsime puhata eelmisest rängast päevast. Laura töötas lõuna ajal paar tundi ja õhtul vedasime ennast kinno, "Tammy" vaatama, mis oli päris tore ja naljakas :) Ja see oli tore, et me käisime Lauraga vaid kahekesi, mida pole juba ammu juhtunud. See oligi minu viimane kinoskäik USAs, seda ma muidugi tol hetkel veel ei teadnud.

Pühapäeval tuli Adeline meile järgi ning sõitsime umbes 30 minuti kaugusele Citadel Outlet Malli, mis oli üli üli suur ja kus reaalselt olid kõik poed olemas millest Eestis vaid unistada võib.. Nt Calvin Klein, Michael Kors, American Apperal, Hollister, GAP, FOSSIIL, Converse, Tommy Hilfiger, Juicy Couture, Aeropostale, Rue21, Victoria's Secrets, American Eagle jne jne, rohkem hetkel ei meenugi, no mingi aimduse saate ikka.
Peale paari tunnist shoppamist käisime Ruby's söömas, mis meenutas natuke IHOPi, kuna pakuti ka selliseid hommikuseid sööke rohkem. Kuna mul enam raha väga raisata polnud, siis loobusin nii paljudest asjadest ja nii palju asju jäi hingele.. Aga mõned ostud siiski tegin ja vähemalt nägin ära, mis see Outlet Mall endast kujutab.
Väga pika ja mõnusa päeva lõpuks käisime kõik koos Laura kodu juures väga huvitavas Frozen Yoghurtis, mis maitses hoopis hoopis teistmoodi, selline kooresem ja rammusam tundus, nii hea :) Õhtu lõpetuseks laenutasime "Walk of Shame", mis oli üllataval kombel väga hea film, soovitan.
Uuel nädalal otsisin endale endiselt pere. Õhtuti suhtlesin ühe perega ja üldiselt päeval käisin Laural abis, aitasin tal lastega tegeleda ja käisime ka kaubanduskeskuses laste tubades mängimas. Laural on mega lahedad naabrid ikka, kõik tema tänaval suhtlevad omavahel ja kõnnivad lihtsalt teise ukse taha ning kutsuvad õhtusöögile või siis niisama välja. Üks õhtu käisimegi Laura pere ja naabri perega väljas 5 minuti jala kõnni kaugusel einestamas, väga mõnus õhtu oli. Paljud õhtud käisime lihtsalt naabrite lastega jalutamas ja õues lollitamas. Mõned õhtusöögid sõin Laura perega koos, mis olid super head ja väga tervislikud, süües kohe tundsid, et siit tulevad küll vaid head kalorid. Õhtuti kui Laural oli vaba, laenutasime filme ja sõime jäätist, jõime vahuveini, käisime väljas ja tegime kõike toredat.

Teisipäeva õhtul peale Laura tööd sõitsime Ralphsi, ostsime snäkki ja kokteile, laenutasime filmi nimega "Thanks for sharing". Kuna meil oli kõike muud teha kui filmi vaadata, siis vaatasin järgmisel päeval filmi uuesti üle, täitsa okei oli, kuigi mõned kaadrid väheke rõvedad.
Kolmapäeval käisime Laura pausi ajal Santa Monica rannas päevitamas. Tee peal võtsime ikka meile omaseks saanud 7-eleven Mocha jääkohvi ja sõõrikuid, mmmmmm. Rannas siis praadisime ja niisama nostalgitsesime.
Õhtul oli meil tüdrukutega väike BBQ jälle, seekord oli tüdrukuid ja sööki rohkem. Lauraga käisime hommikul poest juba vajalikku kraami ostmas ning õhtul kohe kui lõpetas töö, käisime ostsime veel süütevedelikku ning kiirustasime parki. Olime esimesed, niiet saime kõik kenasti valmis sättida. Kohale tulid veel Alicija, Bruna, Bruna sõbranna, Adeline, Tabea ja tema sõbranna Paula ning lõpetuseks Sheila kah. Seekord oli natuke tuuline, niiet see laudlina lendas koguaeg küünaldele otsa ja sulas seal. Õnneks pärast kui tüdrukud tulid, sai normaalselt istuda ja ei pidanud jebima selle linaga. Sööki oli ikka megapalju, kõik tõid midagi ja arvestades seda, et tüdrukud ei söö ju üldse palju tegelikult, siis oli seda kõike liiga palju ja enamus viidi koju tagasi pärast. Seekord grillisime vorstikesi ka ning lõpetuseks tegime s'mores'e jälle :) Üks mõnus õhtu ja ühtlasi ka minu "goobye dinner", sest teadsin, et nädala lõpus kas lendan koju või teise osariiki.

Neljapäeval sai Laura teada, et ta kasuisa jäi oma vähiga võitluses kaotajaks.. Vot see oli kurb päev, püüdsin Laura jaoks nii palju kui võimalik olemas olla ja teda rahustada ja toeks olla. Olen õnnelik, et ta sel hetkel üksi ei olnud ja loodan siiralt, et minust oli ka kasu. Õhtul autoga sõites tuli raadiost ainult kurbe laule, näiteks Maroon5-Daylight tuli mitu mitu korda ja Laura hakkas reaalselt nutma selle laulu pärast, sest siis jõudis reaalsus kohale ja ta lihtsalt ei tahtnud, et ma ära läheks..

Kuna neljapäeva öösel otsustasin, et tulen siiski Eesti tagasi, siis reede hommikul ma kaua magada ei suutnud, ärevus oli liiga suur. Hommikul kuskil 9 kargasin juba püsti ja alustasin pakkimist. Kell 11 teatasin Laurale, et ma olen sellise otsuse teinud ja nähes tema reaktsiooni, sain aru, kui imeline sõbra ma endale ikka leidnud olen. Tol hetkel mõtlesin, et ma ju ei tahagi tema juurest lahkuda :(
Laura pausi ajal käisime jõukas, tegime natuke trenni ja lõpetasime minu lepingu. Käisin seal läheduses solaariumis ka, sest olin kevadel paketi ostnud ja 10 mintutit päevitusaega oli veel järgi. Ei tahtnud seda raisku lasta, sest ühe ilusalongi 65$ voucheri lasin juba raisku.. olen ikka lammas küll. Lauraga oleme tahtnud alati peale jõusaali minna Frozen Yoghurtit sööma minna, mis asub täpselt jõusaali kõrval, seekord siis viisimegi oma unistuse täide ja ei tundnud isegi süümepiinu, lihtsalt nautisime. Hiljem käisime veel Ralphsis mulle lennukile snäkke ostmas ja ka minu pangas mu pangakontot sulgemas. Panka sisenedes saime jällegi väga meeldiva teeninduse osaliseks. Kõigepealt kohe sisenedes kõndis üks naine meieni ja küsib, mida mul vaja teha on, siis juhatas meid lauda, kus juba sõbralik daam meid ootas ja koheselt abi pakkus, samuti ulatas meile ka veepudelid, super hea ja kiire ja mõnus ja sõbralik teenindus ikka. Kuskil 5 minutiga oli konto suletud ja sain ka kõik oma rahad sealt kontolt kätte. Laura juurde jõudes pakkisin veel viimased asjad kokku, andsin Laura perele kingituse(Eesti šokolaad, Vana Tallinn ja armas kaardike), jätsin Laurale tuppa ka kingituse ning takso tuli kell 4 järgi ja oligi lahkumine.. Kuna taksojuht oli mingi mats ebaviisakas välismaalane, siis ei saanud korralikult hüvastigi jätta.. Taksojuht muudkui ütles, et kiire kiire, istu peale, siis Laura käratas talle pisarad silmas, et "She is not coming back!!!! Give us a time!!!" Aga no see ei saanud kottigi aru ja juba sõitsingi lennujaama poole minema, Laura järele lehvitades..









Friends forever
Minu viimane frozen yo