Follow your dreams: Teekond kodumaale

Lõpuks sain aega, et siia jälle kirjutama tulla. Tahaks ikka kõike, mis on USAga seotud, teiega jagada.
Reedel(11. juuli) tellisin tegelikult omale Shuttle järgi(buss, mis sõidutab inimesi lennujaama teatud summa eest), aga kuna Shuttle'il polnud mõttet ainult minu pärast sinna piirkonda tulla, siis see firma tellis mulle takso järgi. Kusjuures oligi palju mõnusam üksi taksoga sõita, poole tähtsam tunne oli kohe :D Arve läks küll üle selle, mis ma Shuttle eest maksin, aga see polnud enam minu mure. Lennujaama jõudes oli mul 3 kohvrit ja käsipagas, mis oli üli annoying. Kuna mul polnud lahtiseid dollareid, siis ei saanud ka omale seda käru laenutada. Samas pärast avastasin, et see oleks niivõinaa suhteliselt mõttetu olnud, sest sisse minnes kohe oligi pagasi ära andmine. Natuke raske oli küll kolme kohvriga liigelda, aga sain hakkama. Minu ÕNNEKS ei pidanud ma ühegi kohvri eest lisatasu maksma, kas oleks saanud veel paremini minna!??!? Vist mitte, midagigi head selles päevas. Tavaliselt need summad on ju nii jõhkrad, algavad kuskil 100$. Kätte jäid mul siiski väike käsipagas ning seljakott. See väike kohver aga oli eelmisel lennul kannatada saanud ning see, millest varem kinni hoidsid ja järel vedasid, oli katki.. Niisiis küürutasin terve aeg ja vedasin ühest teisest sangast teda, muidugi käis kohver vastu jalgu ja mingi kruvi tõmbas mul jalad nii veriseks, kõigi nende kolme päeva jooksul, lõpuks olin juba nii vihane, et oleks tahtnud valust karjuda.. Enne lennukile minekut ostsin veel vanavanematele USA šokolaade suveniiriks. Saime lennule 20 minutit hiljem, kui algselt kirjas oli, aga polnud hullu. Lend ise kestis 12,5h ja kuna ma istusin akna all, siis ma reaalselt terve see aeg lihtsalt istusin, ei tahtnud teisi üles ka äratada, et vetsu minna või niisama sirutada jalgu. Vaatasin ära 3 filmi- "The Sitter", mis oli väga hea film kusjuures, Jonah Hill peaosas!!!!, "Horrible bosses", mida ma tegelikult olen juba näinud, aga kuna kinno tuleb varsti ka teine osa, siis tahtsin enne seda uuesti vaadata ning kolmandaks oli "Just like heaven", mis oli armas ja mõnus armastusfilm, mulle meeldis. Öösel oli terve lennuk hiirvaikne ja ma olin vist ainuke, kes üleval oli ja sõbakestki ei maganud, kuulasin hoopis muusikat ja mõtlesin omi mõtteid. Niinii ebamugav ja kitsas on lennukites, et ei kujuta ettegi, kuidas seal üldse magada saab.. Hommikul vara hakkas ka beebi nutma, siis ärkasid juba enamus õnneks üles ning peagi sai juba ka hommikusööki. Muide söögist rääkides, siis Turkish Airline'il on mega mega teenendus, süüa sain 3x ja juua pea iga tunni aja tagant, ööseks anti ka veepudelid, mis oli nii hea, sest mul kurk meeletult kuivas, sest lennukis see õhk muutus aina kuivemaks ja vahepeal oligi reaalselt selline tunne, et kuivan kokku. Sööke ma enam hästi ei mäleta, aga väga mitmekesised söögid olid, sai pastat kanaga, kartulit omletiga, mozzarella tomati salatit, imehäid magustoite jne.. Alguses anti lausa menüü, millest sai siis sööki valida. Ööseks muide anti ka armas pakike, kus sees olid kõrvatropid, pikad soojad sokid, väike hambahari ja pasta, silmaklapid ning huulepalsam.

Türki Istanbuli lennujaama jõudes oli kohalik aeg juba laupäeva õhtul kell 6 kui ma ei eksi, ehk ma olin juba Eestiga samas ajatsoonis, see oli nii lahe tunne. Terve see aeg muudkui ärevustunne kasvas ja kurbust ei tundnudki, võib-olla just sellepärast, et mul ei olnudki ju enam oma kodu USAs, mida nii väga igatseda. Inimesi muidugi igatsesin ja nii südantlõhestav oli nendest kaugemale lennata, AGA ma lendasin oma inimestele ju lähemale ja see kaalus kõik üle!! Kuna mul oli 17h aega järgmise lennuni, siis pool ööd istusin Starbucksis, kus lõpuks sain ka netti ja inimestele teatada, et ma olen elus ja terve. Tellisin omale viimase joogi Starbucksist ning ostsin endale ka väikse meene mälestuseks. Müüjad kutid oli naljakad, kogu aeg käisid küsimas, et kas mul on kõik hästi, kaua ma veel ootama pean ja et ma jumala eest hoiaksin ennast, sest siin terve lennujaam mingeid haigeid türgi mehi täis, kes võivad sellisele ilusale tüdrukule liiga teha. Väga armas oli see nende minu eest hoolitsemine ja semutsemine ning õnneks suutsin ennast ka kaitsta, kuigi mingitest türgi meeste kampadest mööda kõndides võttis ikka päris jahedaks küll, kõik muidugi vahtisid ka niimoodi, et ma ikka aru saaksin, et nad vahivad ja no muidugi oli vaja vilistada ka, sest muidu ma ju ei saanud aru. Imelikud inimesed. Kuskil 4 öösel läksin toaletti ja tegin end veidike korda, pesin hambaid jne, tundsin end kohe rohkem inimese moodi. Kell 5 leidsin koha, kus inimesed magasid pinkidel, läksin ühinesin nendega. Kuna ma olin kaval ja lennukist teki kaasa võtsin, siis ei hakanud isegi külm ja lausa tund aega sain magada. Kuskil 7 ajal sain turvakontrolli ära teha ning läksin sööma, käisin Burger Kingis, mis oli muidugi aga meeletult kallis, aga peaasi, et süüa sain lõpuks. Müüja oli seal väga veidralt ebameeldiv, kuna tal oli tugev aksent, siis keegi ei saanud aru, mis ta ütles ja kui keegi palus tal korrata, siis ta läks närvi ja hakkas nähvama.. vot siis sain aru, et TERE EUROOPA, ma polegi enam USAs, kus on parim teenendus üldse.. Kuna lennuni oli veel 4h aega, siis lõin niisama aega surnuks, kuigi selle kohvriga oli jälle nii jama liikuda, aga siiski sain hakkama. Ostsin omale M.A.Cist veel viimased asjad ning kodustele ka suveniire. Jäin siis ootama, millal tuleb lennuaeg ja koht tabloodele ja siis kohtasingi esimest eestlast, nägin, et maru tuttav pass ja oligi Estonia, päris mõnusad liblikad tulid kõhtu, selline kirjeldamatu tunne, aga järgmine hetk kui nägin mingit vingus nägu ja üleolevat pilku, siis see tunne juba kadus.. Minu lend Eesti poole kestis kuskil 4,5h, koos siis vahepeatumisega Leedus, naljatasin, et nagu bussiga sõidaks :D Leedust startides jäin aga ühtäkki magama ning ärkasin täpselt siis üles, kui olime Eestimaa pinnale jõudnud, vot see tunne oli kirjeldamatu, selline ärevus oli sees ja naeratus ei tahtnud näolt kaduda. Päris lahe oli ka see, et täpselt Eestimaa piirile jõudes võeti lennukilt nö käik välja ja läksime vaba hooga, aina madalamale. Tallinn oli kõrgelt meeletult kaunis ja see mere äär tundus nagu paradiisis, nii helesinine ning kaunis.
Lennukist maha astudes teretasid inimesed mind, aga ma ei osanud midagi vastu öelda.. hakkasin nagu midagi ütlema, aga ei osanud, sõnad ei tulnud suust välja, nii imelik. Kohvrid leidsin kenasti üles, üks mu kohvritest tuli lausa kolmandada, teist pidin natukene kauem ootama. Minu rõõmuks olid seal ka kärud olemas ja need olid lausa tasuta, ei suutnud uskuda oma silmi.. Tammusin siis väljapääsu poole ja nägin, et keegi seisab seal piirde ees, õhupall käes, ei teinud nagu väljagi, nii tume kujutis oli, kuna oli täpselt vastu päikest ja eks ma olin suht unesegane ka. Järgmine hetk küsib see inimene, et Mis juhtus???? Siis alles sain aru, et see on mu enda ema :D Tema muidugi juba ehmatas ära, et minul midagi juhtunud, et nii tõsise näoga tulin ja temast väljagi ei teinud, haha. Issi ja Rando olid ka kohal muidugi :) Õues katsusid mu jalad esimest korda jälle Eestimaa pinda. Tegime paar klõpsu ja teekond koju võis alata. Tee peal tegime väikse söögipausi, sain kartulisalatit!!!!!!! ja pitsat, nii hea! Kuigi ega ma süüa küll eriti palju ei suutnud, eks keha oli vähe segaduses veel, jetlag jne. Sõiduteed olid kuidagi nii naljakalt väiksed, nii harjumatu, aga õhk ja loodus olid mõnusad, olin juba unustanud kui kaunis on Eestimaa. Koju Peipsi äärde jõudes käisin esimese asjana pesemas ning siis mu isa käis tõi mu õe koju, tema muidugi ei teadnud, et ma kodus olen, keegi ei teadnud. Istusin siis elutuppa maha, kus oli suur uus diivan, Rando istus siis ühel äärel ning filmis kaameraga ja ma teisel äärel, peitsin end ajalehe taha. Õde siis astus tuppa ja pistis karjuma ja tormas mind kallistama, endal pisarad jooksid, poleks vist osanud paremat vastuvõttu tahtagi.. Super tunne.
Hiljem tulid ka vanavanemad külla. Ema oli neile helistanud ja sokkinud, et nemad siin majas juba 15 aastat elanud ja tahavad natuke tähistada. Kui vanaema tuppa astus ja Randot nägi, hakkas Rando poole kõndima, et noh väimeespoiss, mis sina siin teed? Ja järgmine hetk kui ma Rando tagant oma pea välja pistsin, siis hakkas vanaema ka juba töinama ja kallistas mu sõna otseses mõttes pooleks. Teine vanaema sattus väga segadusse :D Vanaisad olid muidugi tuimemad, aga no mis seal ikka oodata :D Istusime ja sõime siis head Eesti sööki ja sain oma lugusid kõigile jutustada. Emme ütles, et kuulas mind ja et mul mingi aksent juba küljes, hääldan sõnu kuidagi teistmoodi ja sõnalõppe kuidagi venitan vms, ise ma muidugi aru ei saanud sellest, aga rääkida oli küll meeletult raske, nii hullult jäin toppama ja pidin mõtlema, kuidas midagi öelda, täpselt nagu alguses USAs haha. Õhtu lõpetuseks vaatasime issi ja Randoga jalgpalli MMi finaali, mille Saksamaa võitis!!!!! Vot siis tuli juba esimene kurbusehetk peale, oleks niiväga tahtnud seda koos oma saksa tüdrukutega vaadata..

Hüvasti mu teine kodu!