4 kuud Eestis

Pole juba tõsiselt ammu siia kirjutama sattunud ja otsustasin lõpuks, et enam ei lükka seda edasi. Tean, et on inimesi, kes endiselt ootavad, millal siia midagi uut tuleb, nende kurvastuseks pole siia juba pea 3 kuud mitte ühtegi sissekannet tulnud. Põhjuseid, miks ma siia kirjutanud pole, on mitmeid. Näiteks see, et ma pole teadlikult tahtnud mõelda Ameerika peale, sest no teatavasti alati tagant järgi mõeldes tundub kõik palju parem ja kõik halb juba unustatud. Pole tahtnud, et mu mõtted rändaksid sinna "mis oleks kui..". Samuti oli mul ka väga kiire ning stressirohke aeg. Tegelikult see stressirohke aeg jäi septembri algusesse ja nüüd juba kõik paika loksunud, aga siiski. Õnneks suutsin ma suve lõpus end paar korda kätte võtta ja siia natukene kirjutada, niiet kõik mu mõtted ja tegemised ei olegi nö. kaotsi läinud selle pika ajaga, mil siia postitanud pole. Uskumatu mõelda, et olengi juba 4 kuud Eestis tagasi olnud.


Paar esimest päeva Eestis veetsin oma maakodus, kus sai end korralikult välja magatud. Teised ju rügasid tööd sel ajal, kui minul jalad Miamis liivas ja helesinises kristalses vees olid, niisiis "suurlinna beib" pidi tagantjärgi natukene ka tööd tegema :D Muidugi tegin kõiki neid asju ka, mida nii väga igatsenud olin, näiteks õppisin jälle manuaal käigukastiga sõitma, alguses olin ikka väga segaduses ja suretasin mitu korda auto välja, sest ei osanud siduriga kohe üldse midagi peale hakata, aga no see oskus on nagu jalgrattasõit, kui oskad, siis enam ei unusta ka, vajab lihtsalt harjumist. Kohe sain kodus ka kartulisalatit, grillliha, tavalist kodust toitu, mida igatsesin niinii väga. Üks asi, mida ma ei mäletanud, oli see, et meil Eestis on ju parmud ning sääsed. Oi kuidas ma võitlesin nendega ja oma närve raiskasin nende peale.. Californias õnneks polnud üldse selliseid elukaid.

Eestisse tulles tuli ju muidugi California kuumus minuga kaasa. Kõik muidugi mõtlesid, et mina ju harjunud kuumaga, aga cammooon mis asi see kuumus siin Eestimaal on :D ma ei suutnud higistamist ja samaaegselt ka vingumist lõpetada. Kui USAs oli pea 40-kraadises kuumuses mõnna väljas päevitada ja suvitada, siis siin 30-kraadises kuumuses hakkasin juba surema. Õhuniiskus on lihtsalt nii totaalselt erinev kui erinev üldse olla saab. Californias on ju nii kuiv õhk, et seal ma ei higistanud selliste ilmadega mitte kui üldse ja Eestisse tulles olin reaalselt nagu mingi paks higistav vanamees. Eestis ei ole ju ka konditsioneer eriti populaarne, mida just USA kohta öelda ei saa, kus on see igas poes, igas majas, igas autos, lihtsalt igas kohas, mis asub päikese eest varjus. Õnneks issi ostis väikese konditsioneeri ja nii ma siis vedelesin päevad läbi diivanil, tahvelarvuti ühes käes, pult teises käes ja konditsioneer näkku puhumas. Teised vaatasid mind muidugi imelikult, et nii hull see ju ka pole, aga minu jaoks oli.. ikka väga hull oli.

Tartus käies sain päris mitu šokki, esiteks, kus Vana Kaubamaja on? :D Ma teadsin muidugi, et seda lammutati jne, sest terve internet oli seda täis, aga Tartusse minnes polnud see enam niimoodi meeleski ja oma silmaga seda näha oli ikka päris šokeeriv, lihtsalt tühi kole plats keset Tartu kesklinna. Märkasin ka paari uut ehitist, lihtsalt niimoodi 8 kuuga kiirelt valminud, hehh. Märkasin ka seda, et siin ju valgusfoorid vilguvad, USAs lihtsalt põlesid ning jalakäijate foorid on siin nii naljakalt väikesed, USAs olid need vähemalt poole suuremad. Esimese asjana käisime loomulikult Siriuses viineripraadi söömas, mida ma USAs meeletult igatsesin ja alati suu tilkus vaid sellest mõttest. Toidupoodi minnes oli samuti väga harjumatu ja imelik, poemüüjad ei rääkinud sinuga.. hea kui üldse otsagi vaatasid, tere pead muidugi enne ütlema, kui vedas, öeldi vastu, kilekoti pead ise võtma ja üldse kuidagi väga külm ja ebameeldiv teenindus :( samuti ei osanud ma oma pangakaarti kasutada, tavaliselt ju pannakse see sinna masinasse, aga mina jobukakk ju oma USA krediitkaardiga harjunud lihtsalt läbi tõmbama ja ongi olemas, tõmbasin siis mitu korda ja no see müüja vaatas mind ikka väga kurjalt, nagu oleksin kuu pealt kukkunud, lõpuks siis ütles, et ma pean selle kaardi sinna masinasse panema, siis naersin ise ka enda üle, et kuidas ma seda ei mäletanud enam? Käisime siis kinos "Million ways to die in the west" vaatamas, mida ma olin juba USAs näinud, aga kuna mulle meeldis ja Rando tahtis ka näha, siis polnud mul midagi selle vastu, et uuesti vaadata, arvestades ka seda, kui odavad siin piletihinnad on kinos. USAs oli ju kõige odavam pilet 12$.. Kinos oli muidugi jällegi meeletult imelik, tõlge häiris väga ja kohati oli väga valesti tõlgitud, pigem lihtsalt kuulasin ja eirasin seda tõlget. Inimesed olid ka nii hiirvaiksed alguses reklaamide ajal, mina muidugi pläkutasin ja lollitasin nagu ikka kinos harjunud ja no sain neid kurje eestlaslikke pilke ka. Nende päevade jooksul kohtasin ka mõnda sõpra keda polnud ammu näinud ning käisime ka Rando maal pidutsemas, mis oli väga mõnus ja chill aja maha võtmine. Järgmisel nädalal käisime uuesti Randoga Tartus kinos, seekord vaatasime "Cheff", millest ma midagi ei teadnud ja oh imet, täitsa tore film oli. Rando kinkis mulle täiesti lambist roose ka, nii armas üllatus oli :) Love getting flowers for no reason :)
Nädala lõpus oli mul kodus väike pidu, aga kuna nii paljud tulla ei saanud mingitel põhjustel, siis ma lõpuks ei olnud eriti excited sellest üritusest. Päev otsa vaaritasin ja möllasin, tegime veidi tööd ning siis olin autojuht kuttidele ja minu esimene ujumine Peipsis sai samuti tehtud, nii soe oli ja nii imelik samas, laineid ei olnud mis sind pikali maha lööks haha ja polnud ka soolane nagu ma juba harjunud olin. Muidugi mängisime ka igas võimalikus kohas võrkpalli, aga kui pall lõpuks vastu teiste autosid rohkem põrkus kui vastu oma käsi, siis saime aru, et on aeg lahkuda. Õhtul tegime veel sauna ja grilli ja oli selline tore mõnus õhtuke, hea oli sõpru näha.


Esimesed nädalad olid tegelikult väga tüütud ja üritasin võimalikult vähe kodust väljas käia. Tüütu oli igale ühele rääkida, kus käisin, mida tegin, miks ära tulin jne.. Kõik oli lihtsalt veel nii värske, et ma ei olnud eriti rõõmus muudkui kõige meelde tuletamisest. Ja kes ei väsiks ära muudkui ühe ja sama jutu kordamisest, mina igaljuhul väsisin. Ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis.


Vist olen seda juba kirjutanud ka, aga Eestis algul oli meeletult raske kogu aeg eesti keeles rääkida. Pooled laused oleksin tahtnud inglise keeles öelda. Väga palju kokutasin ja jäin poole lause peal mõtlema, et mida nüüd öelda ja kuidas pöörata-käänata. Nüüd 4 kuud hiljem naljakas mõelda.

Täheldasin ka seda, et ma oleks nagu teine inimene siin Eestis. USAs olin kogu aeg nii rõõmus ja õnnelik ja jutukas ja särav jne, aga siin keegi nagu kustutaks mu sära, ma ei tunne ennast siin hästi, mu enesekindlus ja enesehinnang langesid juba esimestel päevadel kolinaga. Ma tundsin ennast Ameerikas nii hästi, nii vabana, täis tahet, alati viitsisin igale poole minna, olin alati see, kes tegi plaane, olin alati nagu seltskonna täht, kellel jätkus kõigi jaoks aega ning iga teema kohta jutte. Ja siin olen kõike vastupidist. Inimesed on nii õelad ja parastavad. Mult küsiti, et noh läks täiega sitasti või? No mis asja? Mis asi mul sitasti läks? See, et ma sain pea 9 kuud välismaal elada, ihuüksi võõras keskkonnas, võõraste inimeste keskel, rääkida iga päev teises keeles, suhelda uute huvitavate inimestega, näha maailma, saada välisriigist sõpru, kesllega suhtlen siiamaani.. Kas seda nimetatakse sitasti minekuks?

Eestis oldud aja jooksul kolisin näiteks Tallinnasse, mis on minu jaoks väga suur muutus olnud, aga mulle meeldib see suure-linna-elu. Samuti käisime just õega ka One Republicu kontserdil, kus käisin ka USAs, aga seal olime ju lavast väga väga kaugel, et ei näinudki midagi. Eestis õnneks saime fännipiletid ning varakult kohale minnes saime ka täiesti lava ette teise ritta, vot see oli küll parim kontsert, kus ma elus käinud olen. Üli rahul, et otsustasin ikkagi ka teist korda neid vaatama minna. USA kontserdile tegi see ikka silmad ette kui aus olla :) Samuti tundus, et One Republicu poistele Eesti meeldis ja tahavad ka tagasi tulla, kindlasti lähen ka tulevikus nende kontserdile! 

Olen kahe käe ja jalaga kõigi poolt, kes tahavad minna välismaale, kas siis õppima või tööle. Uskuge mind, see on parim aeg teie elus ja te ei unusta seda kunagi. Seda ei anna võrrelda mitte millegagi mida te Eestis kogete ja samuti ei saa keegi teilt teie imelisi kogemusi ära võtta. Need, kes ütlevad, et välismaal viibimine on mõttetu, ei tea millest nad räägivad, ilmselt on ka liiga arad, et midagi sellist omal käel ette võtta.

Tänan kõiki, kes mulle minu teekonnal kaasa elasid ja minusse usku ei kaotanud. Kindlasti ei jää see minu viimaseks selliseks kogemuseks. Ilmselt juba varsti saab minust veel kuulda. Olen siiralt õnnelik, et selle teekonna ette võtsin ja käsi südamel võin öelda, et ma ei kahetse mitte kui üht hetke oma kogemusest!

Tegime õega vanematele pulma-aastapäevaks üllatuse