Au pairi elu pahupooled

Olen selle postituse kirjutamisega viivitanud nii palju kui võimalik, aga ma ei saa seda lõputult edasi lükata, parem kirja panna ja see kaelast ära saada, kui et saada iga päev kirju, et miks ma ei kirjuta!? Naljakas, kui mõistmatud on inimesed.. kui inimesel läheb halvasti, siis parastatakse ja tahetakse ainult kõmu kõmu, mitte ei mõelda sellele, et las ta võtab oma aja ja kirjutab sellest siis, kui selleks valmis on.

Kõik ütlevad, et aga sul oli ju nii perf elu ja nii perf pere jne, aga mille põhjal te seda väidate kallid inimesed? Nende postituste põhjal, mida ma kirjutasin oma nädalavahetusest, kui käisin sõpradega väljas? Ma ütlesin juba algul ära, et ma ei hakka siia halbu ja negatiivseid asju kirjutama ja ausalt, ma isegi ei viitsinud vingudaja mingi attention wh*re olla, aga nüüd ma siiski panen kõik selle kirja, sest otherwise hakatakse ise mingeid lugusid välja mõtlema, et mis juhtus ja miks juhtus ja seda mul vaja pole. Mul on siin lugejaid, kes tahavad mu au pairi eluga täielikult kursis olla ja on ka lugejaid, kes tahavad ise sama teekonna ette võtta, niiet väike hoiatus siitpoolt(minu eesmärk ei ole muidugi kedagi ära hirmutada, lihtsalt teadmiseks, et igalpool on oma head ja vead ning au pairi elu ei ole mingi meelakkumine!).

Hetkel tunnen, et jätsin oma lugejatele mulje, et elasin ainult pudrumägede ja piimajõgede keskel. Niisiis, minu lugu..
Kes mu blogi algusest peale jälginud, teab, et alguses peres töötades käis mul lapsehoidja abis, et ma ületunde ei peaks tegema. Kõik oli armas ja tore, mul oli aega ENDA jaoks, "My Jane-time" nagu mu kantsler ütles. Programm näeb ette, et päevas üle 10h ning nädalas üle 45h ei tohi töötada. Pere hakkas juba algusest peale vihjama, et neile see lapsehoidja ei meeldi, nii lärmakas, et ilmselt hirmutab beebi ära ja no kulukas ka muidugi(nanny'de palk on siin väga suur!), lõpuks olidki täiesti konkreetsed, et tahavad temast "lahti saada". Ühel õhtul tuligi pereema mu tuppa ning rääkis, et nüüd on nii, et nemad ei tahaks tema peale enam kulutada, et äkki saad hädast välja aidata, natuke pikemalt töötada iga päev, et maksavad rohkem, aga kui keegi vanematest kodus, siis olen automaatselt vaba. Olin nõus abistama pere, sest tõesti, selleks ma ju siin olengi ja ei näinud selles midagi halba, heatahtlik ja naiivne nagu ma olen ja samas väga kohatu oli EI öelda. Mingit eraldi lepingut me ei teinud ja lihtsalt maksid mulle iga nädal teatud summa rohkem. Ütlen kohe ära, et sellist asja nagu "kui üks vanematest kodus, siis oled kohe vaba" muidugi kunagi ei juhtunud, isa tuli koju, aga töötama pidin ikkagi, sest tema oli peale 10h tööpäeva väga väsinud. Alguses oli kõik okei, töötasin hommikul 7:30st kuni ema tuli koju kuskil kell 5:30 õhtul. Ei teinud sellest suurt numbrit, et varem ära ei saanud, sest maksidki ju rohkem ületundide eest. Ema koju tulles olin algul alati KOHESELT vaba. Aja jooksul aga kujunes nii välja, et kui ema tuli kell 6 koju, siis esimese asjana ei tulnud ja ei võtnud beebit, vaid veetis niisama aega paar tundi lastega lobisedes või oma iPhones, otseselt ei saanudki aru mida ta tegi, lihtsalt oli.. Ei teinud ta süüa, ei koristanud.. See ajaski kõige rohkem marru, sest ta saaks lihtsalt niisama "olla" koos oma beebiga ka ju, eriti kui ta alles pisike oli ja lihtsalt kuskil hällis passis lage. Vahepeal töötasin lausa 14h, lihtsalt terve päev beebiga, õhtul juba 4st saadik lapsed ning isa kodus, 6 ajal tuli ema ning mina pidin ikkagi töötama kella 8-9ni, mismõttes!? Mainin siinkohal ära, et tüdrukuid oli mul 3 ja kõik olid vanemad kui 10 eluaastat. Siinkohal ütleks seda ka, et alguses pidin ju hoolitsema 3 lapse eest ning poole aasta pealt lisandus veel 4s laps, seda muidugi ei teadnud keegi ette ja ma ei süüdista neid, aga 4 lapselist pere ma poleks alguses ka endale valinud, too much to handle.. Orientatsioonil juba kui ütlesin, et mul 3 last, siis kõik ohhetasid ja ahhetasid, mis siis veel neljast rääkida.

Suureks probleemiks minu jaoks oli ka see, et mul ei olnud erilist auto kasutusõigust. Alguses, kui tahtsin au pairidega tutvuda ja linnas ringi vaadata jne, ütlesid nad alati, et neil täna autot vaja, küsi mõni teine päev. Mõtlesin siis, et okei, kui vaja siis vaja, juu siis on tähtsamaid asju ajada kui mul, mõttetul au pairil. Naljakas on loo juures see, et auto seisis päev otsa kodus ja pere ei läinud kuskile ja nii pea iga nädalavahetus. Üldiselt pere oligi meeletult igav, neil ei olnud mitte kui ühtki sõpra, kellega väljas käia, külla kutsuda, kasvõi niisama telefoniski rääkida.. "Väljas käimine" tähendas nende jaoks kuhugi söögikohta minemist koduriietes ning peale söömist ruttu ruttu koju tagasi. Samuti ei suhelnud kumbki lapsevanem oma peredega, kõik olid üksteisega tülis ja vihkasid üksteist, just seal isapoolses peres, see peaks nii mõndagi ütlema minu meelest..

Nädalavahetused olid mul alati vabad, mis oli suur pluss selle pere juures, AGA ega see ei tähendanud, et ma magada oleksin saanud. Mu tuba asus täpselt köögi ning elutoa kõrval, kus laupäeva hommikul kell 7 hakkas tants ja trall pihta. Tavaliselt tülitseti ning röögiti üksteise peale, kolistati pottide-pannidega, beebi söögitool toodi täpselt mu ukse ette ning siis kõnniti ise ära omi asju ajama, beebi jäi näljaselt röökides süüa ootama.. Kell 8 tuldi uksele koputama, et kas tahan hommikust süüa, see on muidugi väga ilus-armas, et mu peale mõeldi, aga nagu tegelt ka, kui ma oleksin laupäeva hommikul kell 8 näljane, siis ma ju ilmselgelt läheks ise vaataks midagi hamba alla ja ega söök ju kuhugi tunni-kahe-kolmega ära kao. Pea iga nädal eitava vastuse peale lõpetasid nad mu hommikusöögile kutsumise, sest ma üritasin vähemalt 10-11ni magada, iga 10 minuti tagant kella vaadates, et kas olen juba piisavalt puhanud.. Esimesed nädalad olin täielikus stressis, sest kõik olid nii valjud ja absoluutselt ei saanud magada, ei õhtul magama jäädes, ei hommikuti.. Tööpäeviti samuti pereisa kolistas köögis juba kell 4 hommikul ning teised olid juba 6st üleval ning jaurasid ringi, paksu tallaga rasked sussid lohisesid ja plaksusid mööda parkettpõrandat ning just täpselt minu ukse taga oli vaja mingeid jooksuvõistlusi korraldada, kust muidugi ei puudunud täiesti kõrist kilkamised.

Esialgne kokkulepe oli, et tööd alustan 7:30 ning mõnel päeval ka 8. Mingi aja pärast arvas pereema, et ma võiksin kell 7 ärgata, sest siis ta ei pea hommikul beebiga tegelema ja saab ennast meikida, kuigi beebi ei ärganud peaaegu kunagi enne 7:30. Nüüd viimastel kuudel tuli ta juba 6:30 mu uksele koputama, et ta hakkab hommikusööki valmistama, et ma üles ärkaks. Mis mul sellest hommikusöögist? Pealegi mulle ei meeldi nii vara süüa, sest siis söön liiga palju päeva jooksul, ja ta teadis seda! Tavaliselt sõingi hommikust rahulikult 9-10 ajal, kui kõik olid läinud ja ma ei saanudki aru, mis selle minu varem äratamise mõte oli, kui beebi magas vahel lausa 9ni. Ma ei ole absoluutselt hommikuinimene ja sain alati pahaseks, kui keegi mind suure kolina või siis lihtsalt koputamisega üles äratas. Nad said sellest ise aru ka, et ma ei ole hommikuinimene ja see tegigi kurvaks, et lihtsalt kedagi ei huvitanud..

Üks minu suurimaid muresid oli veel S Ö Ö K. Ma saan aru, et suures peres kulub sööki alati kiiremini ja rohkem, aga kui sa ise soovid endale suurt pere, siis kellele kurta? Pereisa oli väga tundlik söögi koha pealt. Iga kord, kui peale poes käiku paari päeva pärast olid näiteks banaanid otsas, siis tuli ülekuulamine, kes, kus, kui palju ja miks sõi. See oli ääretult ebamugav ning pani mind väga mitte-koduselt tundma, sest kodus ei ole ma kunagi pidanud selgitusi andma, MIKS ma sõin, MIDA ma sõin.. Kui eelmisest päevast olid toidu ülejäägid, siis tavaliselt lõuna ajal sõin seda, olen harjunud lõuna ajal sooja toitu sööma(nemad siin söövad võileibu päev otsa). Pärast, kui isa koju tuli, ja avastas, et keegi on eilse toidu ära söönud, tuli jälle kisa. Ühel päeval otsustasin, et ostan endale ise midagi süüa. Kuna jalutades ühtki toidupoodi teepeale ei jäänud, otsustasin 7-Elevenist pepperoni pitsa osta. Koju jõudes panin beebi tuttu ning avastasin, et keksmine tüdruk ka kodus kes polnud midagi peale kooli söönud, pakkusin siis talle samuti. Jutustasime ja sõime kuni tuli koju isa. Nägi pitsakarpi kapil ning hakkas karjuma, kes ostab sellist "bullshit"'i. Ütlesin, et mina ostsin ENDALE. Peale seda rääkis, kui mürgine see on, kui paksuks see teeb, kui halvasti see tervisele mõjub jne, ei jaksanud kõike kuulatagi, kuna olin täelikus hämmingus, mis temal sellest mida mina söön? Panin pitsakarbi külmiku ära ning läksin oma tuppa, jättes tüdruku ja isa kööki. Kuna mul ei olnud mingit korralikku ust, vaid mingi klaasist lükanduks, siis sedavõrd paremini kuulsin alati, millest räägitakse. Isa sõna otseses mõttes lõugas tüdruku peale, et kui ta peaks selle mürgise pitsatüki ära sööma, siis ise teab millega riskib.. Karjumine jätkus umbes 10 minutit. Pärast, kui köök vabanes, läksin pesin oma taldriku ära ja viskasin salvräti prügikasti, prügikastist muidugi avastasin selle samuse pitsalõigu, mille tüdrukule andsin. Vot sel hetkel mõtlesin küll, et mis inimestel viga on? See, kui nad iga päev õhtusöögi kõrvale cocat ja muud limonaadi joovad, see on super okei, iga õhtu poest ostetud valmis toitu mikrohuunis soendada ja tervele perele pakkuda on super okei, nädalas mitu korda restoranist toitu tellida on super okei, sest see kõik on ju nii tervislik ja nad täpselt teavad kuhu mida kui palju lisatud on, right?. See oli nii irooniline, et kui nemad ostavad pitsat, siis see on normaalne, sest seal peal ju tomatid ja seened ja mmmm kui tervislik, aga kui mina ostsin, siis oli see mürgitatud?

Viimane piisk minu karikasse oli pereema sünnipäev märtsi kuus, kui valmistasin talle virsiku-kodujuustu külmutatud koogi ja absoluutselt mitte keegi ei proovinudki seda, sest ma panin sinna sisse suhkrut???? Suhkur on ju puhas surm ja teeb automaatselt paksuks ja see pole tervislik jne, aga see kui nad ostavad coca cola zero või coca cola light, siis seal ju pole suhkrut ja see on tervislik :) Olin meeletult pettunud, sest see kook oli imemaitsev ja olin meeletult uhke enda üle. Viisin siis terve koogi Laurale ja Julicale ja ütlesin endale, et ei valmista neile enam mitte kunagi mitte midagi, sest nad absoluutselt ei hinda seda. Tüdrukud olid koogist täiesti vaimustuses ja ütlesid, et defenitely parem kui kuskilt poest ostetud kook ja üldsegi üks parimaid maiuseid, mis nad kunagi söönud on ja nad ei valetanud. Perel peab olema kõik valmistoit, ise tehtud on täelik jura. Näiteks ükskord juba alguses jõulupeole kartulisalatit valmistades tuli pereisa targutama, et ma peaks sinna sellerit lisama, sest see annab just selle õige maitse ja et ma ei paneks sinna hapukoort ja majoneesi, sest see teeb ju paksuks, no misasja!? Mina teen endale ja teistele tüdrukutele EESTIPÄRAST salatit ja sa tuled mind õpetama? Sellepärast ma ei tahtnudki kunagi mingeid sööke valmistada, sest tal oli ALATI midagi halba öelda iga asja kohta ja kui ma valmistan midagi oma kätega ja ma jagan seda teistega, siis ma tunnen nagu ma jagaks osake endast teistega ja parem on mitte jagada, kui juba ette tead, et ega sealt meeldivat vastukaja ei tule. Samuti ka Laura sünnipäevaks tehtud kartulisalati kohta ütles ta, et ta ju ei saa seda süüa, sest ma panin sinna sisse vorsti, mis sisaldab sealiha. Õnneks pereema päästis mind tookord ja ütles, et "ta ei teegi ju seda sulle!". Pereisal oli üldse selline iseloom, et temaga parem tülli ei tasu minna, ta ei lõpeta enne, kui ta "vestluskaaslane" on pisarates, täiesti endast väljas ja ruumist lahkub. Üldiselt üritasingi vältida igasugust vasturääkimist ja tegin kõike, mida paluti, olin täiesti perfektne au pair, sest isegi kui ma mõtlen, et "fuck you", siis ma naeratasin ja ütlesin, "sure i will help you", sest ma olen piisavalt täiskasvanu, et enda uhkus alla neelata ja täita enda töökohustusi, isegi kui see läks kohati üle piiri.
Kuna pereema oli väga kehv kokk ja tavaliselt oligi isa köögis, siis pereemal sai mõnitustest küllaga, et miks tema kunagi süüa ei tee!!? Niisiis, käis ta poes ja ostis erinevateks toitudeks vajaminevad kraamid ja hakkas iga õhtu süüa tegema, pidi terve ühe nädala iga õhtul mingi roa valmistama. Tänu selle töötasin mina kauem, sest tema askeldas köögis ja mis kõige hullem, KÕIK mõnitasid tema sööki ja mul oli nii valus seda pealt vaadata. Kui pereema polnud läheduses, siis pereisa rääkis lastega, et tema on siin peres ainuke, kes süüa oskab teha ja teie emast küll asja ei saa ja siis lapsed muidugi kiitsid takka ja pärast ütlesid veel emale ka, et see söök on täielik möga. Nägin kui õnnetu pereema oli ja ta lihtsalt lõpetas söögi tegemise, sest keegi ei olnud tänulik ja teiste poolt tuli ainult halbu sõnu. Aa ja lõpuks tegi ta kokku vaid 3 õhtut süüa, sest järgmisel õhtul tellis pereisa valmistoitu restoranist ja ma ei taha teada ka, kui väga see võis pereemale haiget teha :( Minu arust olid söögid täitsa söödavad ja ta ei vääri sellist kohtlemist..

Põhjus, miks ma olin re-matchis(perevahetus) on aga hoopis teine. Olime Randoga juba minu siia tuleku algusest saadik planeerinud, et ta tuleb mulle suve alguses külla. Niisiis märtsis läksin ja küsisin perelt, mis nad sellest arvavad. Umbes kahe sekundiga sain vastuse, et muidugi, loomulikult, võta oma puhkus ja naudi aega oma poisiga! Ootus-ja lootusrikkalt kirjutasin ruttu Randole, kes oli just kaitseväega Lätti pikale metsalaagrile minemas. Tema siis valis kuupäevad välja ning ostis piletid. Mitu nädalat oli täielik vaikus, Rando oli Lätis, pere ei küsinud-rääkinud sellest midagi. Ühel õhtul paar päeva enne Miamisse minekut kutsus pereema mind endaga rääkima, "we need to talk" oli see jube lause, mida ta kasutas, siis ehmatasin täitsa ära, et mis siis nüüd.. Alustas siis igasugusest muust jamast ja lõpuks ütles, et ta ei näe seda kuidagi ette, kuidas mu poiss saab siin ööbida/viibida, kuna nemad otsustasid täpselt nendel kuupäevadel puhkusele minna ja mina PEAN nendega kaasa minema. Ladus mulle ette meeletult neid põhjuseid, miks mu poiss tulla ei saaks, üheks oli näiteks "siis sa ju tööd tehes absoluutselt ei vaataks beebit ja ameleksid kuskil ringi" Excuse me!? Neil ei ole absoluutselt õigust sellist asja väita.. Oleks ma siis mingeid kutte majja vedanud või üldse mingite kuttidega suhelnud, oleks teine asi, aga sellist asja lampi oletada ja öelda, uskumatu.. Samuti oli põhjuseks, et tal ju 3 teismelist majas, et kuidas sa tood poisi majja, KUIGI tüdrukutel oli juba kalendris kirjas, et nad viibivad need nädalad oma pärisisa juures, niiet see argument oli täiesti vale ja täiesti lamp. Järgmiseks oli see, et kuidas te magate ühes toas, mu tuba ju nii väike ja neil pole teda mujale ka panna. Järgmiseks ütles, et temal on täpselt siis veel tööreis New Yorki ja ma PEAN vaatama beebit päeval ja ööl, polnud sellest varem kuulnudki ja lihtsalt pani mind fakti ette, et ma PEAN seda tegema, mis on täiesti seadusevastane ja sellise asja eest võidaks neid üleöö programmist välja visata. Üheks kõige tobedamaks põhjuseks oli veel see, et tema ju ei võta oma abikaasat tööle kaasa, miks mina tahan oma poissi endaga tööle kaasa võtta? Ja viimaks, "It is just a year", vot sel hetkel sõitis mul katus ära ja ma lihtsalt purskasin nutma ja kõndisin sealt lauast sõnagi lausumata oma tuppa, kus lihtsalt nutsin ennast magama, mõeldes, et minu vanemad ei kohtleks mind elu sees niimoodi, ja et juu siis mind siiski ei võeta pereliikmena ja ei hoolita minust nii, nagu ma arvasin. Õnneks sain kahe päeva pärast Miamisse ja natukene sellest draamast enda pead tuulutada. Kuigi peale seda ei suutnud ma neid enam sama pilguga vaadata ja tundsin, nagu oleks mult ühtäkki roosad prillid eest võetud. Üha rohkem nägin, kui õelad on nad teiste inimeste vastu, kuidas juba üldiselt nende suhtumine teiste suhtes on nii üleolev ja kuidas nad arvavad, et nemad on parimad, samas otsivad kogu aeg ka üksteises vigu ja võimalusi, kuidas tüli üles kiskuda.
Mai kuus võtsin julguse kokku ja küsisin pereemalt, et äkki ikka on kuidagi võimalik Randol tulla, sest ta ostis juba ju kallid piletid ära ja raha ei saa enam tagasi. Pakkusin erinevaid kompromisse välja ja ta ütles, et räägib pereisaga ja mõtlevad, aga las ta siis tulgu, tingimusel, et alguses peab paar ööd hostelis magama. Hiljem lähevad nemad oma puhkusele ja sel ajal võib ta siis minu juures ööbida. Olin taas super õnnelik ja väga tänulik perele, et nad suutsid oma ego ja oma vajadused tagaplaanile panna ja mulle vastu tulla.
Lõpuks Rando saabus juunis keskel, kolmapäeval, ja ööbis esimesed kaks ööd hostelis. Neljapäeva õhtul karjus isa mulle näkku, et "We need to talk, i heard something that nobody told me" jne, rääkis minuga nagu oma lapsega, mitte kui tööandja oma alluvaga. Olin päris shokeeritud tema käitumisest ja niimoodi kõrri kargamisest. Tahtis kohe sel samal hetkel rääkida, aga kell oli juba niigi 8 õhtul ja tahtsin ju Randoga välja minna, nad teadsid väga hästi ja muidugi olid kõik juba kell 5 kodus, aga ometi ei saa ju mind varem ära lasta, et ma natukenegi peale tööd temaga saaks aega veeta, no ei. Ütlesin siis, et mul on plaanid, et kas homme ei saaks rääkida, selle peale öeldi, et okei homme õhtul, ütlesin et no homme õhtul ka plaanid, reede ju, siis pereisa käratas, et kunas ma siis täna tulen? Kell 9?(jah, muidugi ma tulen kell 9 koju kui ma alles peale 8 töölt vabaks saan) Kell 4 hommikul? "Ole kodus nii varakult kui võimalik" ja kõndis minema. Olin täielikus hämmingus ja tundsin ennast 15-aastasena, kes peab vanematelt luba küsima ja anuma, et sõpradega tunniks ajaks välja minna.. Järgmine hommik oligi siis jutuajamine pereemaga, kus ta oli superülbe ja üleolev. Lõpuks küsis, et noh, tuled siis meiega puhkusele? Mu esimene reaktsioon oli, et midaa!? Kuidas Sa saad sellist asja küsida, nüüd, kui mu poiss juba ühendriikides on. Eelmine kord sai täpselt ära arutatud ja paika pandud, et ma saan oma puhkuse ja nemad leiavad endale abilise oma puhkuseks, sest 2 täiskasvanut ja 3 teismelist tüdrukut ju ei saa hakkama 1-aastase beebiga. Pealegi, mis perepuhkus see üldse on, kui võõras inimene igalpool kaasas tolgendab? Õhtul sõitsin Randoga San Diegosse, bussiga LAsse sõites sain sõnumi, et kunas ma koju tulen ja kui ei tule, et kas ööbin Laura juures? No mida asja, nad ei ole mu vanemad, et mu igat liigutust teadma peavad.. Olen neile alati öelnud, kui kodus ei ööbi, aga see, kus ma ööbin, nüüd küll nende asi ei ole. Ilmselt olid hirmul, et kuskil oma poisiga koos ööbin, appii.

Järgmisel hommikul San Diegos ärgates avastasin, et telefonis 6 sõnumit pereemalt. Esimene sõnum oli väga pikk ja algas sõnadega, et "me ei saa su poisil ja sinul meie kodus ööbida lasta meie puhkuse ajal", edasi ei suutnudki kohe lugeda, kõhus hakkas keerama. Võtsin end kokku ja lugesin kõik sõnumid läbi ja olin täielikus hämmingus.. mis inimesed nad on? Kuidas nad saavad nii teha? Mida ma edasi teen? Kus ma ööbin? Kus Rando ööbib? Küsimusi oli nii mustmiljon peas, et soovisin vaid, et see oleks halb unenägu. Ütles veel, et kui tahad töötada järgmine nädal ja demostreedida mulle, et sind saab usaldada(misasja, mis see usaldus siia üldse puutub!?), siis helista mulle enne kella 12. Ja mõlemal viisil, kas töötan järgmine nädal või ei, pean lahkuma nende majast 22 juuni. Kuidas saab üldse sõnumi teel sellist asja arutada? Helistasin siis kell 11, ei võtnud vastu, helistasin kell 3, ei vastanud, kell 5 õhtul lõpuks võttis vastu ja esimene asi oli kohe "Oii Jane, kuidas läheb, kuidas San Diego meeldib?" Siis ma mõtlesin küll et no tere hommikust, kui kahepalgelised need ameeriklased ikka on.. Sa just viskasid mu enda kodust välja, aga ei, superhästi läheb, tänan küsimast!! Olin lihtsalt täielikus shokis ja raha pärast olin nõus järgmine nädal töötama. Re-matchis olles peab au pair tegelikult 2 nädalat(sel ajal kui uut pere otsid) töötama ja pere peab peavarju pakkuma ja samuti palka maksma. Minule pakkusid nad ainult selle ühe nädala peavarju, sest teisel nädalal sõitsid nad oma puhkusele ja mind visati majast välja. See üks nädal, mis töötasin, oli täielik õudusunenägu. Pereema oli New Yorkis, niiet mina olin täie kohaga ema. Minu käes oli beebimonitor, niiet kui beebi öösel ärkas, pidin ta maha rahustama ja piima andma ja uuesti magama panema. Pidin hommikul kohe ärkama kui beebi ärkas ning õhtuni välja temaga olema. Algne kokkulepe pereemaga oli, et kui isa kell 4 õhtul koju tuleb, siis tema võtab beebi ja mina saan kella 8ni vaba aega ja saan autot kasutada. Kokkuleppeks ta muidugi jäi, sest iga õhtu sain ma vabaks alles 6:30 või kell 7, siis ka pereisa nähvas mulle vaid, et "I will take it from here", ei ühtki tänusõna ei midagi.. uskumatu milline nahhaalsus ja ülbus.. Kell 8:30 pidin tagasi olema, et beebimonitor võtta ja ja taas tööle asuda. Isegi kui beebi magab, siis see on töö, sest ma ei saanud ju samal ajal oma poisiga aega veeta, kes minu pärast siia lendas ja nüüd üksi kuskil hostelis kükitab. Olin meeletult kurb ja pettunud, nii peres kui maailmas. Pühapäeval oligi siis minu aeg asjad pakkida ja välja kolida. Pidin tagasi andma telefoni, võtmed ja pereema tahtis ka kõiki pilte, mis ma beebist ja teistest teinud olin. Imelisi pilte ja videosi olin teinud üle tuhande, aga talle andsin ainult 70, sest miks ma pean? Need on MINU mälestused, minu imelised ja erilised hetked beebiga, esimesed istumised, roomamised, sammud.. Temal ei ole ju ühtki mälestust nende piltidega. Tema on ju lapsevanem, miks ta siis ei teinud oma lapsest pilte ja videosi? Ainult oma iPhonega tegi vahepeal paar udust pilti ja see ongi kõik. Kui mina kunagi oma lapse saan, siis kavatsen KÕIK üles filmida, sest sellised väiksed armsad pisiasjad ununevad ju nii kergelt ja paarikümne aasta pärast lihtsalt vaatad ja imestad, et muidu ei olekski neid asju mäletanud, kui poleks filminud.
Samuti olid nad superülbed minuga terve see aeg, kui ma nende peres oli ja Rando siin oli, nad saatsid mulle sõnumeid iga tunni aja tagant, kus ma olen, mis ma teen, miks sa juba 2 tundi väljas oled!? Kuna kõige vanem tüdruk oli kodus, siis temal oli kohustus mu järel luurata, ta lausa jooksis rõdule, kui kuulis, et avasin garaazi ukse, et beebiga jalutama minna. Ühel päeval avastasingi täiesti lampi, olin juba vankriga väljas ja mõtlesin, et kummale poole kõndida, vaatasin siis vasakule ja paremale, otsustasin paremale minna, sest sealne park on lähemal. Tagasi vaadates avastasin, et tüdruk piilub rõdult iga mu liigutust, telefon käes, ilmselt juba isale ette kandes, et ma vaatasin mitu korda paremale-vasakule, nagu ma otsiks kedagi. Tunni aja pärast tuli sõnum, et miks ma nii kaua väljas olen? Õhtul tuli sõnum, et kas viisin beebi Baby Gym'i? Kas olen kindel, et viisin? Õhtul beebiga trepi peal mängides kuulsin vanemaid oma toas arutamas, et kas ma käisin ikka temaga Baby Gym'is või mitte, pereema ütles, et ma olin vastanud sõnumis, et jah, käisin, aga ta ei usu, et nagunii ma ei viitsinud minna, no mida asja. Vot siis ma sain nii kurjaks, kuidas nad saavad üldse sellist asja teistest rääkida ja ma olen ALATI kõiki nende soove/käske täitnud, absoluutselt iga päev käisin nende lapsega 2-3 korda pargis, iga päev käisin Baby Gym'is freeplayl, lõpuks käisin ka selles beebide klassis, kus vanemad oma lastega käivad, aga pereisa pani oma tütrele kuhugi psühholoogi juurde aja täpselt samale päevale ja samale ajal, kui see klass on, et ta ei peaks sinna minema.

Tol viimasel nädalal peres avastasin, et Rando toodud Milka šokolaadid on kadnunud, vähemalt 3 tahvlit.. Samuti mu M.A.C kulmuvärv ja pintsel, põsepuna, LAKERSi särk, EOSe shaving cream, lühikesed püksid mida seeliku alla panna ja mis kõigele lisaks, mu SILIKOONRINNAHOIDJAD!!! can you imagine?? Sekundiga oli selge, et seda tegi vanim peretütar, pereisa tütar, kes oli ainsana kodus, aga tol hetkel oli enda ema juures. Rääkisin siis pereemale, aga ta ei teinud teist nägugi ja oli juba ilmselge, et ma ei saa omi asju tagasi :(

Pühapäeval välja kolides jätsin neile Eesti kommikarbi ja kaardi tänusõnadega, neilt sain vaid Good Bye! Pereisa vist ei öelnud sedagi.. Niisiis olingi täiesti kodutu oma kohvritega. Tüdrukud tulid korjasid mu peale, aga ma ei teadnud kuhu ma lähen. Kantsler ei vastanud telefonile ega meilidele ja nagu hiljem kuulsin, siis tal oli näts juustesse kinni jäänud ja seetõttu oli tal crazy weekend. Are you fcking kidding me?!?!?!? Üldse kogu selle re-matchi aja sain aru, et Laura oli ainuke inimene, kes minust hoolis ja kes minu pärast oli kõigeks valmis, kes helistas Au Pairi peakontorisse ja sõimas neid, et miks minuga ei tegeleta, kes hoidis mu kätt ja lõbustas mind mu kõige raskematel aegadel.
Lõpuks olingi Laura juures lausa 3 nädalat ning kontakteerusin selle aja jooksul vaid ühe perega. See pere tahtis mind väga, aga mina neid mitte niiväga. Nad tahtsid, et ma pikendaksin järgmise suveni ja siis ma mõtlesin, et kas ma lähen tagasi kodumaale, kus mind tahetakse ja oodatakse või ma lähen järgmisse crazy familysse, kus ma olen õnnetu järgmised aasta otsa? Nagu te kõik teate, siis valisin selle esimese.. Muide, peale seda, kui mul pilet ostetud sai, helistas kantsler, et 3 pere on minust huvitatud. Siis ma ei teadnud kas naerda või nutta. Olin otsinud pere pea kuu aega ja ainult üks pere kontakteerus ja nüüd, kui langetasin oma otsuse, on äkitselt 3 pere minust huvitatud? Kantsler ütles, et on väga uhke minu üle, et ma tegin oma otsuse ise ja ei oodanud, kuni mind koju saadetakse ja samas ei valinud ka pere, mis mulle tegelikult ei meeldinud. Ta ütles, et ma olen realest person she's ever met, ma ei ole feik ja mul on meeletult suur süda, kuhu mahub sisse palju inimesi. See jutt, mis ta mulle rääkis oli pikk ja tõi mulle pisarad silma.. olin nii õnnelik, et olin kellelegi endast sellise mulje jätnud.

Üldse sain meeletult palju kogemusi sellest perest, ka kõik need halvad kogemused on mulle tegelikult kasulikud. Nüüd ma tean täpselt kuidas ma EI TAHA oma lapsi kasvatada ja kuidas ma EI TAHA elada. Ma tahan, et mul oleks elus midagi mäletada, huvitavaid lugusi ja sündmusi rääkida, pilte ja meeletuid videosi vaadata ja lihtsalt naerda kõikide nende lolluste üle. Tahan omada imelisi sõpru üle kogu maakera, tahan omada imelisi mälestusi, mida ei saa mitte kui keegi minult võtta.
Ma olen kindel, et iga asi juhtub põhjusega. Olen õnnelik, et ma ei pidanud tervet aastat selles peres olema, sest ma ei taha olla inimestega, kes mind ei hinda. Ma ei ole mingi kalts, keda võib ära kasutada ja siis lihtsalt minema visata. Ma tean, mida ma väärt olen, ja see ei olnud kohe kindlasti see, mida ma sealt perest sain. Vähemalt ma tean, et mul on Eestis armastav pere, kuhu saan alati tagasi tulla, mis ka ei juhtuks, nemad ei hülga mind. Olen saanud täiskasvanumaks. Elu on mind õpetanud mitte kurtma ja iga asja pärast nutma, vaid vaatama asju positiivest küljest ja eluga edasi liikuma. Isegi kui ma teadsin, et mul ei ole kuskile minna, mul ei ole peavarju, ilmselt pean kodumaale naasma tühjade taskutega, suutsin säilitada positiivse meele ja kõik lihtsalt vaid imestasid, kuidas ma seda nii rahulikult võtan, kuidas ma ei nuta ennast iga õhtu magama ja kuidas ma ei pabista, et mis minust saab? Aga nüüd ma tean, et see ongi minu isiksus, et ma olengi selline. Ma suudan rahu säilitada ka sellisel hetkel, isegi kui ma seest plahvatan, siis ma ei tekita mingisugust draamat ja ei vaja teiste haletsust. Ma saan endaga ise hakkama ja tulen ka kõige raskematest olukordadest pea püsti välja. Olen enda üle uhke, et selle teekonna suutsin ette võtta, sest uskuge mind, see ei ole kergete killast. Olen uhke, et ma ei andnud kohe alla, kui vaatasin, et pere ei olegi nii meeldiv ja elu nii lilleline kui ma ootasin. Ma üritasin igas asjas positiivse külje leida, ma elasin nädalavahetuste nimel, et saaksin olla enda super sõbrannadega. Ausalt, kui mul poleks olnud mu sõbrannasid, siis ma ei oleks sellega niimoodi toime tulnud nagu ma tulin.

Ma arvan, et iga kogemus, mis me elus saame, muudab meid aina tugevamaks ja kujundab meie iseloomu ning isiksuse. Ja ma absoluutselt ei kahetse enda kogemust! Mul on nüüd oma mälestused, mis jäävad mulle terveks eluks ja isegi kui kellegi arust oli minu Ameerika kogemus mõttetu, siis minu jaoks oli see siiani parim aeg mu elus. Olen enda üle uhke ja mul on ükskõik, mida teised minust ja minu elust arvavad.