Follow your dreams: Must love weekends

Neljapäev oli täitsa kreisi päev. Lõuna ajal pereema helistas, et kas saaksid järgi tulla, mul oli õnnetus, ehmatasin nii ära.. Õnneks pereisa tuli just koju niiet läksime koos pereemale järgi. Juhtus siis nii, et sõitis rolleriga tööle ja tema ees olev auto keeras järsku paremale ehk talle ette, ilma suunda näitamata, niiet pereema sõitis tagant sisse ja lendas pikali ja sai täitsa viga. Auto sõitis minema, jäi eemal seisma ja tulid aitasid pereema püsti. Roolis oli 16-aastane nolk, kõrval oli isa, kes karjus et eii ei me peame ära minema, sul ei ole ju lube, ei tahtnud oma kindlustust ega midagi anda, niiet lasidki lihtsalt jalga ja jätsid pereema sinna üksi asju klaarima. Töötasin väga pikalt ja panin beebi veel tuttu ka, sest ema oli terve päev voodis, ei saanud end liigutada väga.

Reede algas väga hästi, rääkisin perega skypes juttu ja arutasime kunas nende saadetud pakk küll kohale võib jõuda, lõpetasime siis kõne ära ning avastasingi, et pakk juba ukse taga, milline kokkusattumus ja appi kui õnnelikuks see mind tegi, aitäh aitäh emmeissi! Õhtul läksime Lauraga Beverly Hillsi õhtusöögile, Cheesecake Factorysse. Kuna mõlemad tahtsime kooki ka süüa, siis pidi ruumi jätma ehk roaks võtsime õhukese pitsa moodi saia, väga hea oli. Tellisin Key Lime juustukoogi, mis oli hea hapukas ja mitte liiga magus, aga lõpus hakkas ikka paha.. Terve aeg naersime nagu oleks laksu all või midagi, kõik vaatasid meid nii imelikult, aga me ei suutnud kuidagi normaalselt käituda, kõik ajasid meid naerma, näiteks kõrvallauas oli 4 meie vanust noort, kõik vist vahetusõpilased võimidagi ja kui nad rääkisid, siis igat sõna käänasid ja pöörasid et jutu mõte kadus täiesti ära ja keegi üksteisest aru ei saanud. Üks poiss rääkis näiteks et I drive.. drove.. driven.. drive.. driving.. drove?? Ise jumala tõsised kõik, me ainult ei suutnud tõsiseks jääda, me tavaliselt ei naera teiste üle, kui nad vigu teevad rääkimisel, sest kes ei teeks, aga no sellist komöödiat pole ka varem kuulnud. Kelner küsis neilt, et kas tahavad appetizerit ja need siis hakkasid omavahel sosistama What is appetizer? Is this a food? Me jälle kägaras haha. Otsisime baari ka kuhu minna, aga siin ikka raske midagi normi leida, peab korraliku kodutöö enne tegema.

Laupäeval lebotasin terve päeva, rääkisin kalliga juttu. Õhtul läksime perega Suplantationisse sööma, kus maksad mingi summa ja sööd palju tahad. Mul sai juba salatist kõht nii täis et oioi, aga proovisin veel tšillisuppi ja pastat ka, üks muffin mahtus ka veel lõpetuseks. Väga mõnus koht ühesõnaga. Kodus väike sätt ning Julica ja Laura tulid järgi, oli plaan kluppi minna, aga Laural oli mega paha olla, niiet otsustasime karaoket laulma minna hoopis, saab istuda jne. Kahjuks oli seal kõik laulutoad täis, niiet ei saanud sinna ka. Kõndisime siis ringi ja avastasime karaoke baari, see oli 21+ niiet mõtlesime et poh proovime, keegi nagunii ei tunne meid kui välja visatakse vms(teised on 21 täis, ma ainus lohh alakas:D). Naine tuli ja küsis dokumenti, näitasin siis ja ütles, et noh tegelt alaealisi ei lubata, aga ma sind luban, kui sa alkoholi nagunii ei osta. Päris naljakad olid mõned lauljad, aga väga kift samas, et kõik nii julged on ja panid ikka täiega hullu. Me olime niisama pussyd, jõime cocat ja kuulasime teisi laulmas. Siis tahtsime minna Frozen yogurthit sööma, aga kuna oli südaöö, siis kõik kohad olid kinni, ebaõnn lihtsalt jätkus. Mõtlesime okei lähme Maci drive in'i ja ostame kakaod, jõudsime sinna ja öeldi et masin pesus, tellisin siis jääkohvi ja teised õunapirukat. Jõime sõime ja läksime nalja pärast uuesti, endiselt oli pesus. Sõitsime kuhugi teise mäkki, seal oli täitsa olemas, saime joogi kätte ja nii võõralt maitses kuidagi, lõpuks saime aru et see valge šokolaadi mocha, niiet saime jälle täiega üle. Ühesõnaga kõik mis me tegime läks metsa, ainus mis oli positiivne, oli see et ma baari sisse sain. Koju jõudsin nii hilja, et kallu juba ärkas ja sain üle tunni juttu ka ajada.

Pühapäev 9 üles ja kell 10 tüdrukud juba siin, norm 6h und. Võtsime suuna LA downtowni. Kõigepealt otsisime parkimise, 15$ appiiii, siis särgishopingule, ehk tahtsime Lakersi särke omale, kuna läksime mängule, Lakers vs Chicago bulls. Särgid saime ja saime muud nänni ka. Mäng hakkas 12:30, sinna jõudsime 12:15 ja avastasime, et kui lased endast pilti teha, siis saad tasuta Lakersi käteräti, no muidugi ei ütle me tasuta asjadest ju ära. Seisame siis rivis ja meie tagant aeti inimesed ära, et järjekord liiga pikk, et mäng hakkab peale muidu varsti ja järjekord ei lühene, niiet me olime viimased inimesed järjekorras, mõtlesime et vaooo, ebaõnn on ära kadunud, ise mega õnnelikud. Tegime siis 2 pilti, mis tulid megakoledad, ma olen nagu mingi küürakad fatface seal keskel, üritasin oma käised varjata, sest polnud särki alt ära võtnud veel. Saime siis pildid kätte, 2 pilti, meid oli 3, hmmm, ma igaljuhul sain omale ühe pildi ja siis öeldi et ups, just said käterätid otsa. Täpselt meie ees olevad inimesed said viimased, no täiega kass, oleks täitsa tahtnud seda käterätti. Mäng ise oli väga lahe, see feeling mis seal oli, seda ei anna kirjeldada. Kõik see mega suur saal, tuhanded inimesed omadele kaasa elamas. Head muusikat lasti ja kui time out oli, siis näidati suurtel ekraanidel rahva sees olevaid inimesi, see oli kõige lahedam, nii kift oli vaadata kuidas inimeste emotsioon muutus kui nägid, et neid näidatakse sealt ekraanilt, kõik hakkasid täiega hullu panema, eriti väiksed lapsed, uskumatu kui enesekindlad ja julged need tänapäeva lapsed ikka on, sellist tantsu panid. Väga kift oli, kui ekraanilt näidati paare, kes istuvad publiku seas, iga paar kes nägi, et neid filmiti, tegi musi, mega armas ikka. Kaamera filmis Jonah Hilli ka, kes oli seal oma tüdruksõbra? ja sõbraga, tegi siis alguses tüdrukule musi ja siis tahtis vist sõbrale ka teha, aga kaamera juba näitas uut paari, natukese aja pärast filmis teda uuesti, see hakkas siis täiega naerma ja tegi sõbrale ka musi, terve publik naeris nii kõvasti, aga no ta ju teada tuntud koomik. Btw ootan juba väga 22 Jump Streeti, ta nii naljakas näitleja, et saab jälle kindlasti palju naerda, muidugi Channing Tatum ka peaosas, see ju peamine põhjus miks vaatama minna haha. Mängu igaljuhul kaotasime 6 punktiga, mis oli kurb. Aga vähemalt sain elu esimesel NBA mängul käia, poleks elu sees uskunud, et ma sinna saan, nüüd saab jälle ühe asja maha tōmmata oma listist "100 asja".
Peale mängu väike burriito ja siis kuhugi kaubanduskeskusesse, käisime kommipoes ja mõnes riidepoes. Õhtuks olin nii väsinud, et reaalselt ei suutnud midagi teha.

Pildid natuke segamini seekord, sorts

Emme tegi kompvekke, ise tehtud asjad ikka parimad! Mu tüdrukud olid ka nii sillas ja ei suutnud uskuda, et need ise tehtud. Suurem tüdruk oli umbes siuke "Omg it is delicious, omg how did she do that, omg i can't stop eating this, omg do you have more?" Jne