Nii paljud on küsinud, et kas kahetsed oma otsust? Kas tahaksid tagasi Eesti juba tulla? Kas arvad, et saad seal hakkama?
Ma EI kahetse oma otsust. Miks peaks? Mul ei ole siin halb. Ainus, mis on, on igatsus, aga inimene harjub ju kõigega ja ma saan hakkama. Minu arust need, kes sellist asja küsivad, on natuke totukesed.. kui inimesel on valida kas elada aasta aega oma kodumaal, kus oled niigi terve oma elu elanud ja elad ka ülejäänud elu või siis aasta aega Ühendriikides, kuhu just eriti paljud tavalised eestlased oma elu jooksul ei satu, siis ilmselgelt valiks selle teise variandi ju? Ja üldsegi praegu ongi mu elus just see aeg, kus ma saan veel olla laps ja samal ajal juba ka täiskasvanu, aga ma ei pea millegi eest vastutama ja muretsema, ei mõtle oma tööd siin, vaid üldiselt, katus ju peakohal, ei mingit üüri-kommunaali, tasuta söök laual, iga nädal palk tasku.. Tagasi tulles ju kool, töö, siis juba sellises eas kus pere, kodu, aga kunas siis veel reisida ja avastada maailma, nautida elu? Pensionieas? Eesti pensionärid ei ole just eriti rikkad, et USA tulla ja siin elada võimis, niiet kõik kes te minu otsust kritiseerite, siis mõelge uuesti! Ega mind tegelikult ei huvita, mida teised arvavad, see on minu elu ja ma elan seda enda jaoks, aga lollusi pole ka mõtet rääkida.
Siin olles on nii hästi näha, et kui on väike laps, siis maailm on su ees kuidagi suletud, ei saa minna igal ajal kuhu iganes sooviks ja tuleb ALATI panna beebi esikohale, kas siis beebi on väsinud, näljane, hambad kasvavad jnejne, kõik keerleb tema ümber ja otsused tehakse tema järgi, keegi ei saa ennast nautida täielikult. Mu usun, et minule inimesena annab see kogemus tohutult palju juurde ja muudab mind palju täiskasvanumaks ja iseseisvamaks. Vanasti kui pidin mingeid tähtsaid asju ajama, siis oli alati emme pliis helista sinna, helista tänna, kartsin helistamist nagu tuld, aga nüüd lihtsalt peangi ise kōike tegema ja enam ei tundu sellised asjad hirmuäratavad mu jaoks, isegi kui ei räägi oma emakeeles ju, eile näiteks ajasin pangaga asju telefonitsi 2 tundi ja ma isegi ei mõelnud helistades, et appi äkki ma ei saa aru mida nad räägivad või minust tahavad? Kui ei saa aru, siis palud korrata ja keegi ei saa pahaseks, sest siin on kliendi heaolu esikohal, enamus kõned lindistatakse ja kui töötaja ikka hakkab paukuma kliendiga, siis ilmselt homme võib ta kauem magada ja ülejäänud päevad kah.. Siin üldse klienditeenindus viimasepeal, kohe tunned, et inimestele meeldib oma töö ja ta tahab, et tema klientidel oleks hea, enda tööpäeva ju ka kohe lõbusam. Meeldib see, et kui kuskil vaatad ringi sellise näoga, et ma ei saa midagi aru, siis sulle tullakse abi pakkuma. Olen ju tagasihoidlik eestlane ja alati ei julge või siis hoopis ei viitsigi inimesi tülitada ja abi paluda, aga kui ise pakutakse, siis ikka ju võtan abi vastu.
Ma otseselt Eestit ei igatse, sest see on nii külm igas mõttes! Inimesed on õelad ja kalgid ja külmad ja ainus mis tehakse, on üksteises vigade otsimine. Siin on ka muidugi õelaid inimesi, aga see ei torka nii silma. Isegi kui on kahepalgelised ja neid tegelikult ei huvita kuidas mul läheb, siis see, et nad võtavad selle aja, et seda küsida, see näitab nii palju inimeste kohta ja teeb minu tuju näiteks palju paremaks. Mulle nii meeldib tänaval jalutada hommikuti ja see kui inimesed sulle naeratavad ja ütlevad tere hommikust! See lihtsalt muudab mind ennast nii positiivseks, et raske on kuri ja mossis näoga olla.
Ma arvan, et Eestis olles oleks see aeg kui kutt kaitseväes on veelgi raskem, eriti kui see siuke p*dekas on, vabandust väljendi pärast, aga on ju! Isegi siin kaugel ajab mis see nii hulluks. Ei kujuta ettegi kuidas seal hakkama saaksin, kevad tuleb ja ilmad lähevad soojemaks, rohkem istumisi ja grillimisi tšillimisi, aga ma peaksin üksi olema, ka nädalavahetused..
Aga siin on mul mõtted eemal ja mul ausalt öeldes polegi aega mõelda. Tööpäevad on nii pikad ja nii väsitavad, et õhtul jõuan vaid pesus käia ja voodisse heita ning juba magangi.
Panin just beebi magama, tegin omale Starbucksi kohvi ja lõikasin koogitüki, saan jalad korra seinale visata ja Keeping up with the Kardashians vaadata, ja mõelda et nad elavad minust vaid paarikümne minuti kaugusel, what a life!
No comments:
Post a Comment