Jututuju

Mõtlesin, et kirjutaks nädala sees ka midagi, et siin liigne tühjus ka ei valitseks kogu aeg. Olen juba mitu korda maininud, et teen koolitööd, niisiis mõtlesin, et räägin natuke lähemalt.

Au pairid peavad oma aasta jooksul käima koolis ja kätte saama 6 unitit. Mina alustasin talvesemestriga, et suvi oleks täitsa vaba igasugustest muudest kohustustest. Alguses mõtlesin, et tahan kindlasti Inglise keelt õppida, vaatasin siis võimalusi ja kõik kursused olid päeval, mida minu graafik kahjuks ei võimalda, olen terve päev beebiga.. Matsin siis selle mõtte maha, avastasin fotograafia ja olin juba nii elevil, et saan oma peegelkaamerat lähemalt tundma ka õppida, kurused olid kenasti õhtuti, kaks korda nädalas, oleksin saanud peale tööd minna, AGA kui hakkasin registreerima, olid kõik kursused juba täis, vot siis olin tõsiselt pettunud. Siis tuli meelde, et paar päeva tagasi sain meilile kirja oma programmi poolt, et saaksin ka osaleda au pairidele mõeldud online kursusel, hind tundus mõistlik, 500$, millega peab pere siis toetama, niiet see saigi otsustavaks, kuna ma ei tahtnud enda taskust maksta kooli peale. Ütleme nii, et need kurused pole üldse odavad.. Inglise keelega oleksin täis saanud 4 unitit ja oleksin maksnud 680€, pere siis 500 ja mina 180 + peale seda kursust oleksin pidanud täitma veel 2 unitit, mis oleks maksnud alates 400$ ja see oleks läinud kõik minu enda taskust.. Aga kuna mul tõesti raha mujale ka panna kui koolitundidele, siis see saigi otsustavaks. Üldiselt olen rahul. Nädala alguses saan ülesande, mis tuleb nädala lõpuks sooritada. Tegemist siis Ameerika ajaloo, kultuuri, kirjanduse jms sellisega, saab väheke aimu selle riigi ajaloost. Miinuspool on see, et pean tegema presentatsiooni mingile hulgale inimestele, mulle ju ei meeldi esineda :( + peab veel vabatahtlikuna töötama kuskil jnejne, sellest lugesin alles hiljem :D Aga no võtan ennast kokku ja saan ju hakkama. Ma olen siin nii palju julgemaks ja avatumaks juba muutunud, et see väike esinemine ei võta enam tükki küljest, ma loodan..
Teiseks miinuseks on see, et see on paganama raske, loen ja loen neid tekste ja no kohe üldse ei oska kuskilt alustada. Tavaliselt nädala alguses alustangi lihtsalt lugemisega, iga korraga saan ühe rohkem juba pihta, mida see tekst endast kujutab, väga palju võõraid ja keerulisi ja teaduspäraseid sõnu, vahepeal tekib selline tunne et miks ma seda praegu teen ja miks ma selle kursuse võtsin. Nädala lõpuks lihtsalt sunnin ennast süvenema, aga mul on süvenemisraskused nagu keskkoolis aru sain. Alustan õppimisega, siis on juba telefon käes loen uudiseid või loen lolle vastuseid ask.fm'is, siis loen jälle paar sõna koolitööst, järgmine hetk loen juba cosmot, siis tuleb ju vahepeal midagi näksida ja juba ongi beebi jälle üleval ja minu koolitöö endiselt poolik. Aga no siiamaani olen hakkama saanud, siis saan edasipidi ka, lihtsalt loodan siiralt, et raskemaks ei lähe.
Kirjandus mulle meeldib, saab ise tekste välja mõelda ja loov olla. Eelmine nädal näiteks saime sellise ülesande(see oli üks paljudest ülesannetest): Describe a person, place, or thing that is beautiful in your opinion. Ma kirjutasin oma emmest, õpetaja saatis mulle vastu kirja, et see mis ma kirjutasin oli tõesti väga ilus, et saada see tekst kindlasti oma emale edasi ja lisas veel et ma tahaksin väga su emaga kohtuda, aww :) Emps mul inglise keelt ei oska, niiet ma ei saatnud talle seda.

Pereema saatis sõnumi enne, et kas tahaksin hakata beebiga ujumas käima. Ta ilmselgelt ootab ju jaatavat vastust, sest ta oli väga excited sellest, aga ma ei ole.. Ma ei oska midagi vastata, ma ei oska ei öelda, aga ma ei taha ka lisakohustust, sest no teate kui tüütu on panna iga päev beebi mitu korda autosse turvatooli. Kinnitada kõik klõpsud, kätte anda kõik mänguasjad, et ta seal tagaistmel ei nutaks, rääkida terve sõidu aja temaga, panna talle muusikat ja kaasa laulda, endiselt kogu aeg rääkida, et ta teaks et ma ikka olen seal temaga. Teate kui raske on sõidule keskenduda kui beebi nutab? Siis kõik klõpsud lahti, beebi sülle, kõndida kuhu vaja, pärast tagasi, jälle oma turvatooli, hakkab jälle nutma, rahusta jälle maha, kodus jälle turvatoolist välja. Paari tunni pärast ühele tüdrukule järgi, jõuad koju, beebi juba kodus õnnelik, aga kahjuks ei kesta see kaua, sest tunni pärast jälle sama ehk teisele tüdrukule järgi, siis peab autost välja ka minema, ehk turvatoolist jälle välja, 200m kõndida et tüdruk CREST'ist välja kirjutada ja et ta mulle üle antakse, jälle turvatooli, klõpsud kinni, koju, klõpsud lahti, turvatoolist välja.. Ja nii iga päev. Oleks siis et lähed lapsega autosse ja ta istubki seal nagu suur laps, see oleks teine asi, aga kui ma pean niigi päevas mitu korda seda tegema, siis see ujumise kohustus tunduks natukene liig juba :( eriti kui peab seal veel riietama hakkama, äkki üldse kardab vett? Ma ei ole ju lapse ema, iga ema peaks ikka ise oma lapse juures olema sellisel tähtsal momendil, mina vähemalt tahaksin enda lapsega olla..
Btw mul megad musklid ka kätel juba, beebi kaalub üle 10kg juba, ise alles 8 kuune hehe minu põmmu. Iga päev teda ringi tassida teeb oma töö. Igaljuhul eii taha neile ju kurba meelt ka valmistada ja tahan ju ka et beebi areneks jne. Eks siis näis mis otsustan. Mina igaljuhul vette ei kavatse ronida haha :D

Vahepeal mõtlen, et paneks blogi kinniseks, saaks siia postitada pilte perest ja kirjutada kõike, mis vaid pähe tuleb, aga siis jällegi mõtlen mis olukorras ma ise olen olnud, leiad mingi blogi mida kõik kiidavad ja ops, kinnine, tore tore. Paar korda olen võõrale inimesele kirjutanud ka, et tahaksin ka väga lugeda aga nõup, juu siis ikka ei taheta võõraid lugema kui on kinnine blogi. Mulle endale nii meeldib suvaliste inimeste blogisid lugeda ja neile kaasa elada nende ettevõtmistes, miks peaksin mina siis teistel seda keelama?

Ma olen täielikuks raha laristajaks muutunud ja see on nii nõme harjumus. Isegi kui paar nädalat ei käi shoppamas ja hoian raha, siis mingi hetk shoppama minnes on kõike vaja ja kulutan mitu korda rohkem :( Pean endale ikka aru andma, et ma pean tagasi ka Eesti tulema sügisel, hetkel juba nii palju asju ostetud, aga siin olnud alles 3 kuukest. Natuke imelik on pereemalt kogu aeg riidepuid juurde küsida, viimane kord andis 10 juurde, aga need said kohe täis, nüüd on riideid juurde tulnud, aga ei taha veel küsida ka, eks topin siis üksteise peale neid riideid seal puu peal.. Meeletult palju on tühja ka raha läinud, loodan et selle 200$ saan ikka kunagi tagasi, mis mult varastati pangast. Tahtsin pangas saving kontolt checkingule ülekannet teha, aga ütles et ma sel kuul juba 6x teinud, et ei saa teha ja 12$ kadus, nagu wtf? Eile näiteks tellisin mõned asjad ja unustasin, et mul pole ju checking kontol raha, ehk siis raha läks mu saving kontolt ja teenustasu oli 12$, mõtlema hakata siis see pole ju midagi nii väike raha et lihtsalt tuulde visata + postikulu tuli ka 7$. Kui mõelda sellele, et selle kolme kuuga teenitud rahast on hetkel alles vaid alla veerandi, siis on nagu piinlik või mis. Neile, kes kindlasti ütlevad või mõtlevad, et sa oledki seal et elu nautida jne, ütlen nii palju, et mul eesmärgiks mõned suuremad kulutused teha, mida ma Eesti palga juures ei suudaks teha, niiet jah. Pean õppima ennast tagasi hoidma, sest niimoodi edasi mõtlematult kulutades ei jõua ma iialgi oma eesmärkideni, kurb aga tõsi.

Aga nüüd aitab jutust, ausalt öeldes ei taha seda üle ka lugeda, muidu kustutaks enamuse ära, niimoodi hetkeemotsiooni ajendil kirjutatud ja ma ei taha teada mis lollused nüüd kirja said, las ta jääda.

Nautige talve ja ärge haigeks jääge! Mul peretütar näiteks haige praegu, see vast ei loe kas -20C või +20C, haigeks jäädakse ühtemoodi.

Pühapäeva õhtul peale õhtusööki käisime Dk's Donutsis, valisin ja valisin ja lõpuks valisin selle imehea apelsini donuti, heaven!


Uut nädalat alustasin sellise imelise hommikusöögiga, värkse apelsinimahl oli ka